First Light

Raamat:  First Light by Bill Rancic (01.11.2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29430056-first-light

Isa viib oma pere autoreisile Chicagost Whithorse linnakesse, mis asub Yokoni territooriumil Kanadas. Selle autoreisi jooksul räägivad ema ja isa pojale nende kohutavatest kogemustest lennukatastroofis, kuidas nad jäid ellu keset metsikut loodust ja kuidas poiss alguse sai.

Esimene valgus räägib Daniel Albrechti ja Kerry Egani loo, kuidas kaks armunud noort inimest on oma tööreisi lõpufaasis, lahkumas Alaskalt, et planeerida oma pulmi Chicagos. Nad pole veel kaugele jõudnud, kui nende lennukil ütlevad mõlemad mootorid üles ning lennuk kukub vastu mäge keset metsikut lumetormi. Kerry saab selles õnnetuses tõsiselt viga ning peagi on selge, et päästemeeskonnad ei jõua nendeni ja teiste ellujäänuteni nii peagi. Daniel on ainus pääsenu, kellel on kogemusi metsiku loodusega, võtab vastu meeleheitliku otsuse minna abi otsima, et neid teiste juurde juhatada, lootes niiviisi päästa naine, keda ta armastab. Ta jätab Kerry kaastöölise, Phil Velezi hoolde, kes on ka ise õnnetuses viga saanud, ning asub läbi metsade teele, leidmaks linna, maja kus oleks telefon, maanteed. Midagigi.

Kuid Danieli otsus on raskendatud, kuna temaga otsustab kaasa tulla ka nende kangekaelne ülemus, kes on rohkem huvitatud lõpplahendusest kui inimestest. Vaid üks mees jääb nende rännakul ellu, kui ka sellest ei pruugi olla abi, et Kerryt ning teisti mahajäänuid päästa. Mida kaugemale vanemad oma looga jõuavad, seda selgemaks saab tõde poisi isa kohta.

Romance, Drama, Catastrophe

NetGalley liigitas Bill Rancicu raamatu Romantika alla. Noh põhimõtteliselt, romantikat siin tõesti oli, natuke. Kuid minu jaoks oli see küll rohkem katastroofi raamat, draama, seiklus, kuna see on lugu lennuõnnetusest, ellujäänutest, nende elust enne õnnetust ning pärast päästmist.

Lugu algab idüllilise pildikesega sellest, kuidas isa ootab spordi võistluselt koju abikaasat ning poega. Neid kõiki on kutsutud kokkutulekule. Teel Kanadasse, Whithorse linnakesse, räägivad ema ja isa oma pojale sellest, mis juhtus kümme aastat tagasi, miks nad sellele kokkutulekule on kutsutud.

Seega lähebki lugu tagasi kümne aasta tagusesse aega, kui Alaskal on grupp töötajaid, kes tegelevad naftapuurtorni platvormil toimunud õnnetuse tagajärgede likvideerimisega. Pärast seda kui nad on ülemuse ja meedia surve all suutnud tagajärgedega ühelepoole saada, alustavad nad tagasilende Chicago suunas. Esimene lend läheb hästi, kuid teise lennuga satuvad nad lumetormi kätte ning lennuk on sunnitud tagasi pöörduma, kui mootorid üles ütlevad. Kuid enne kui nad jõuavad hädamaanduda puruneb lennuk mäeserval ja nad on kaugel kõiksugustest asustatud kohtadest.

Lennuki ninaosas istusid neli kaastöölist – Daniel, Kerry, Phil ja nende ülemus. Daniel ja Kerry on kihlatud, ning vahetult enne seda, kui nad olid lennukisse minemas leppisid nad kokku, et kuna nende töögraafikud on väga tihedad, siis korraldavad nad flash mob pulmad kahe nädala pärast, sest nad ei leiaks kunagi aega korralike pulmade korraldamiseks. Phil on töötanud koos Kerriga kaks aastat, ning need kaks aastat on ta olnud ka Kerrysse armunud, kuid kuna ta abikaasa suri vahetult enne tema töövahetust, siis ei suuda ta ikka üle saada oma abikaasa kaotusest ning ei taha endale tunnistada oma uusi tundeid.

Kui lennukinina on lõpuks libisemise mööda mäekülge lõpetanud, tuleb neil oma seisukorda hinnata – kes on elus, kes on viga saanud, kui tõsised on vigastused, kui rutu võidakse neid leida ning päästma tulla. Kerryl on peapõrutus ning Philil on tõsine kõhuvigastus, vaid Daniel ja nende ülemus on tõsisemast pääsenud. Kogu lennuki peale on neid alles jäänud vaid umbes viiskümmend, mõned neist vigastatud teised mitte, kuid torm on endiselt tugev, temperatuur üha langeb, lund tuleb ka endiselt paksult ning see pole üldsegi kindel, et avariimajakas tööle hakkab, kuna lennuki saba on kukkumises vägagi palju viga saanud. Seega mida teha? Kas nad peaksid kohale jääma ja lootma tormi peatsele lõppemisele ja abi saabumisele? Kas nad peaksid hakkama tsivilisatsiooni poole liikuma, teadmata mis suunas minna? Kui Kerry peaks magama jääma ja ei ärka, kas ta jääks siis magades ellu? Kui tõsised on Phili vigastused?

Kui ma raamatuga lõpuni jõudsin, siis oli mul selline tunne, nagu oleks seda raamatut kirjutanud kaks inimest, või siis olid erinevad osad kirjutatud väga suure vaheajaga. Nimelt on raamatu algu ja lõpp väga erinevad vahepealsest. Kui algus ja lõpp on loiud, peaaegu ametlikud ning minimaalsete emotsioonidega, siis meenutuse osa on selle täielik vastand, täis emotsioone ja vägagi elav. Parim viis selle kirjeldamiseks oleks vist öelda, et algus ja lõpp on kandilised ja mustvalge ning keskosa on kirkalt värviline 3D. Võib-olla see peabki nii olema, kuid kui nii siis ei tundu see väga loogiline, mis see peaks nii olema.

Noh igatahes, ma valisin selle raamatu autori pärast ja eriti selle pärast, et ma tahtsin näha millist armastusromaani võiks Bill Rancic kirjutada, kui ma sain hoopis katastroofi draama, milles oli natuke romantikat. Raamat oli loetav ning tuleb tunnistada, et Bill Rancic on täpselt sama mitmekülgselt andekas kui on tema mentor.