Breaking the Lore

Raamat: Breaking the Lore (Inspector Paris Mystery #1) by Andy Redsmith (2019)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44145235-breaking-the-lore

Kuidas peatada deemonite sissetungi … kui sa ei usu maagiasse?

Inspektor Nick Paris on mees kes usub loogikasse ja viskisse. Seega, kui ta uurib sündmuskohal ristilöödut viieteist sentimeetri pikkust ohvrit, tunneb kogenud detektiiv end segaduses olevat … ning surnud haldjas on alles algus.

Ühtäkki pakub inspektor poliitilist varjupaika päkapikkudele, konsulteerib nõidadega, saab taktikalist nõu haldjatelt ning käsklusi jagab ahelsuitsetajast vares, kes põhimõtteliselt on ametiredelil temast aste kõrgemal.

Kui Parise käes on nii inimeste kui ma maagiliste olendite maailma saatus, tuleb tal loogika unustada, usaldada oma müstilist kõhutunet kuriteo lahendamiseks ning peatamaks deemoneid, kes tahavad Manchesteri vallutada.

Fiction, Mystery, Crime, Humor

Nick Paris on neljakümnendate keskpaigas politseiinspektor, ahelsuitsetaja ja kõige paremini lahendab ta keerukaid juhtumeid viskiuimas, seega on viski talle tööandja poolt tasuta.

Kui ta aga kutsutakse kuriteopaika, kus ohver on viieteist sentimeetri pikkune haldjas, kes on rikkas elurajoonis tagaaias kuuri ette risti löödud, ei aita teda ilmselt ka väga rohke viski. Asja teeb keerulisemaks ka see, et samal õhtul külastab teda üks äääääärmiselt jutukas vares, kellel on väga tähtis küsimus: „Suitsu on?“ ja järgmine hommik sajab sisse haldjas koos oma kivitrollist kasutütrega, kes soovib poliitilist varjupaika.

Kuigi pilt hakkab tasapisi selginema, olgu see siis sellest, et Parisel pole enam aega viskit juua ja viimane pudel jäigi ta elutuppa põrandale, või siis sellest, et iga uustulnukas toob uut informatsiooni, siis on pilt veel endiselt piisavalt segane, et tekib vajadus nõia poole pöörduda.

Ja nii ta siis ongi ümbritsetud haldjatest, kollidest, deemonitest, päkapikkudest ning vägagi sõnakast varesest ja nõiast ning igaühel on oma teooria, miks on see väike haldjaneiu risti löödud, kuid lõpuks selgub ikkagi, et Parise esmane „hull“ mõte oli kõige õigem.

Aga kuidas siis allutada deemonite vägi, pealegi veel nende oma kodupinnasel – Paris teeb seda, mida ta kõige paremini oskab: õlitab oma kurku ja mõtlemismeelt ja kui tema vastane sama tugev pole, siis on see juba nende probleem.

See on üks üllatavalt humoorikas sõnamängusid täis paranormaalne kriminaalne põnevik. Andekad karakterid, mahlakad vihjed popkultuurile, vaimukad kalambuurid ja hea kriminaalne põnevik. Meenutas mulle pidevalt üht noorukieas loetud lühilugu ajakirjast „Noorus“:

„Naabrid,“ ütles Adeleid.

„Naabrid,“ ütles vares ja koputas uuesti.

Lühidalt, võtke ükskõik milline tüüpiline scandi noir kriminull, võtke sealt keskealine ahelsuitsetaja/alkohoolik detektiiv ja asetage ta Manchesteri. Pange ta lahendama jõhkrat, piinamis tundemärkidega mõrva – lihstalt mitte tavalist vaid paranormaalset mõrva ning andke talle abilisteks endine ragbimängija, rääkiv ja ahelsuitsetav vares, haldja rüütel, deemoni rüütel, päkapikk ja nõid ning segage ka selle kõige sekka tema eelmise lahendatud kuriteo toimepanija vend, ja saategi sellise scandi blanki paranormaalse versiooni.

Hea lugemine!

Muusa

Raamat: The Muse by Jessie Burton, tõlk Tiina Viil (2016, 2019) Varrak, RR, A

Hinne: C+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48098676-muusa

Pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna …

1967 aasta kuumal juuli päeval ronib OdelleBastien üles Londonis asuva Skeltoni galerii kivitreppidest, teades, et ta elu on muutumas igaveseks. Sellest ajast saati, kui ta viis aastat tagasi Trinidadist Londonisse jõudis, on ta püüdnud leida oma kohta selles linnas, ning nüüd on talle pakutud tööd masinakirjutajana glamuurse ja salapärase Marjorie Quicki juhendamise all. Kuid kuigi Quick võtab Odelli kiiresti omaks, avab tüdrukus võimed, mida ta isegi ei teadnud, et tall on, jääb Quick ise siiski saladuseks – täpselt sama salapäraseks nagu ka see väljailmunud kunstiteos, mis on galeriisse toodud.

Maali saladus lasub aastas 1936, Hispaania maakoha häärberis, kus Olive Shloss, tuntud kunstikaupmehe tütar, hoiab salajas oma ambitsioone. Sellesse õhkõrna paradiisi siseneb kunstnik ja revolutsionäär Isaac Robkes ja tema poolõde Teresa, kes seovad end hetkega Shlosside perekonnaga, ning sellel on kohutavad tagajärjed …

History, Fiction, Drama, Mystery

Pilt võib öelda tuhat sõna … ka raamatu kaas võib öelda tuhat sõna. Kuigi öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi, siis iga kaas annab siiski lugejale mingigi ettekujutuse, mis teda ees võib oodata. Antud raamatu kaas ajab suisa segadusse. Tõsi, kui öeldakse sõna „Muusa“ siis midagi umbes taolist võikski ette kujutada, kuid kui hakkad raamatut lugema, siis esimene mõte on – hmmm, mismoodi see piimvalge nahaga ja kärtspunase peaga neiu rohelises ja roheluses selle kõigega seotud on. Siis mõtled et äkki ikka nagu sobiks, noh põhimõtteliselt, mingil määral, kui vaadata asja selle külje pealt, kuid … üks väga segadusse ajav kaas on sellel raamatul. Selles suhtes on originaali kaas palju parem, et ta ei anna su mõtetele tõuget üheski suunas, mis võiks sind segadusse ajada. Samas sobib selline kaas hästi paariliseks Burtoni eelmisele raamatule „Miniaturist“. Niipalju siis kaanest.

Raamatust ka. Muusa on selline hetkel populaarses stiilis kirjutatud lugu, kus tegevus toimub möödunud sajandi lõpupoole (noh pigem sinna keskpaiga poole) ja siis läheb lugu veelgi tagasi sajandi alguse poole, kahe sõja vahele. Uuema aja kangelanna on Odelle, neiu Trinidadist, kes on tulnud Inglismaale ja Londnonisse, et elada seda paljukiidetud kuningriigi pealinna elu, sest ka tema on ju sama kuningriigi alam, kuid kõik suhtuvad temasse kui millegisse mitte päris õigesse. Viie aasta jooksul on ta sellega juba harjunud, nüüd on ta pigem üllatunud, kui temaga suheldakse ilma värvi nägemata. Ta on elanud koos sõbrannaga, kellega nad koos sinna ka tulid ja töötand ka koos kingapoes, kuid nüüd sõbranna abiellub ja kolib minema ja Odelle läheb tööle galeriisse. Ta on kogu oma elu kirjutanud lühijutukesi, luuletusi, üks on isegi riiklikus raadios ette loetud, kuid ta pole enam ammu midagi kirjutanud. Tema boss, Marjorie Quick, tõukab teda kirjutama, ta ei vaata kõõrdi kui Odelle töö juures oma lugusid/luuletusi peaks trükkima.

Sõbranna pulmas kohtus Odelle noormehega, kes rääkis talle, et ta hiljuti surnud ema pärandas talle ainult ühe maali, ühe imeliku maali, ei midagi muud, seega soovitab Odelle tal selle galeriisse tuua, et uurida, kas see ka midagi väärt on. Pilt on eriline, ja kõik kes seda näevad reageerivad sellele imelikult. Selle pildi taga peab olema midagi enamat. Kui ka Quick selle kohta imelikke vihjeid poetab, hakkab asi Odelle huvitama ning ta alustab uurimist.

püha Justa ja Rufina

Ja ongi aeg minna II maailmasõja eelsesse Hispaaniasse, kus katel keeb ja on valmis plahvatama. Olive on sinna läinud koos oma Inglannast ema ja Austerlasest isaga. Ta on saanud kinnituse, et ta on vastu võetud Londoni kunstikooli, kuid ta ei tea, kuidas seda oma vanematele öelda. Kui aga nende renditud villasse tulevad Isaac ja Teresa, ei tahagi Olive enam kuhugi minna. Isaac kütkestab teda ja Teresa aitab, ning temast saab sõber keda tal kunagi pole olnud. Isaac peaks ka kunstnik olema, seega tahab Olive ema, et mees temast portree maaliks, kuid ka Olive nihverdab end pildile. Aga kui pilt on valmis esitamiseks Olive isale, ei ole katte all mitte Isaaci portree naistest vaid hoopis Olive viimane töö, mille ta on maalinud kellegi teadmata – noh Teresa teadis, sest tema ka selle vahetuse tegi. Teresa, kuueteist aastane tüdruk, kes ütleb kõigile et ta on kaheksateist, selline tüüpiline teismeline, kes arvab et ta on täiskasvanu ja ta teab kõige paremini kuidas teisi aidata, suisa poolekohaga manipulaator, manipuleerides oma tegevusega teisi tegema asju mida nad muid võib-olla teinud poleks, pannes neid olukordadesse, kus nad peavad otsustama seal ja koha, kuidas edasi minna. Teresa teismelisele omane mänguline manipulatsioon, kus ta püüab teha kas „head“ või siis oma vaiksel kombel millegi eest kellegile kätte maksta, läheb teistele väga kalliks maksma.

püha Justa ja Rufina

See on selline huvitav põnevik, mis algab nagu tavaline armastuslugu, kus juhuslikult kohtuvad tüdruk ja poiss ja poisiga on seotud perekonna draama ja tüdruk ei pruugi olla tema ringkonnas sobilik, kuid peagi kaob sellest romantiline noot, või noh otseselt ei kao, kuid muutub palju keerulisemaks ja müsteerium saab endale palju suurema osa, ning seda müsteeriumit on algusest peale seganud üks teismeline, kes nüüdseks võiks ju juba täiskasvanud olla ja oma mängud jätta. Võiks suisa öelda, et see on selline Lucinda Riley tüüpi lugu – perekonnadraama, mida uurib järgmine põlvkond, ning kuigi lugejatele pakutakse ka loo ajaloolist vaadet, siis loo peategelastele ei paljastata siiski kõike.

Huvitav lugeda, mitte küll päris minu lemmik, kuid huvitav. Ainult, toimetaja või laduja oli liialt näpukaid läbi lasknud.

Beowulf: Legend kangelasest

Raamat: Beowulf: Legend kangelasest by Nicky Raven (2008)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18462840-beowulf

Beowulf” on üks vanemaid ingliskeelseid kirjandusteoseid: anglosaksi poeem, mida tuntakse vaid ühe, üheteistkümnenda sajandi algusest pärineva käsikirja põhjal. Lugu ise on käsikirjast ehk umbes 250 aastat vanem, aga kuigi teadlased on selle loomise täpse aja üle vaielnud, pole nad iial üksmeelele jõudnud. 1731. aastal säilitati seda ainsat käsikirja, mis kuulus Robert Bruce Cottoni kollektsiooni, Westminsteris Ashburnam House’i raamatukogus. Käsikiri pääses napilt tulekahjust, mis hävitas sadu teisi hindamatuid kirjandusteoseid. Praegu asub käsikiri Londonis British Librarys, kus asjatundjad kasutavad tehnika viimast sõna, et säilitada seda hinnalist osa meie kirjanduslikust pärandist digitaalsel kujul. Tules kannatada saanud tuhande aasta vanuses käsikirjas pajatatakse kangelasest – Beowulfist – ja tema võitlusest hirmuäratava koletise Grendeliga. Hoogsas ja rütmilises poeemis on maksimaalselt ära kasutatud vanainglise keelele omast energilisust ja jõulisust. Pärast seda, kui roomlased lahkusid 4. sajandil pKr Briti saartelt, tungisid sinna mitmed sõjakad Põhja-Euroopa rahvad: viikingid (Skandinaaviast) ja saksid (Germaani aladelt). Samal ajal seadsid end Euroopas sisse ka kristlased, kes tõid endaga kaasa lugusid uutest kangelastest. Beowulf on üks selliseid varakristlikke kangelasi – ta pärineb jüütide seast, kes elasid kunagi praeguse Rootsi lõunaosas. Sündinud niisuguses ajaloolises kontekstis, on iidne lugulaul Beowulfist säilinud meie päevini.

Classic, Fantasy, Adventure

Beowulf on üks selline müüt, millest olen kuulnud, kui pole kunagi lugenud. Püüdsin isegi samanimelist telesarja vaadata, kuid see läks liialt Viikingite ripoffiks, seega ei vaadanud ka seda väga palju. Ehk, ma olen seda nime kuulnud, olen aru saanud, et tegu oli kangelasega, kes võitles draakoniga, kuid midagi muud ei tea.

Aastaid tagasi sai ostetud väga uhkes pakendis ja suurepäraste illustratsioonidega Beowulfi ümberjutustus, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd.

Selline lühike, 81 lk raamat, kus on põhimõtteliselt kaks lugu – lugu kuidas Beowulf saab kuulsaks ja kuidas Beowulf sureb. Kuna tegu on ümberjutustusega, siis ilmselt on mõlemad lood päris eeposes pikemad ja üksikasjalikumad (võib-olla on isegi kõigi hukkunud sõjameeste nimed ja pered üles loetud) kuid siin on lood lühikese.

Esimeses loos tuleb koletis soost ja murrab peamaja ukse maha, haarab paar neidu kaasa ja kaob. Paar röövretke möödub veel enne kui Beowulf kohale jõuab, koletisel käe küljest rebib, ning koletise põgenema sunnib. Kuid ka koletised on kuskilt tulnud ja seega tuleb tema ema oma poja tapjatele kätte maksma. Järgneb taas tagaajamine, võitlus ja Beowulf väljub trofeed kandes võitjana.

Järgneb pikk rahuaeg, õitsengu aeg, kuni üks uudishimulik talumees (äkki kääbiku eelane) satub lohekoopasse ja lihtsalt peab sealt midagi tasku pistma. Raevunud lohe asub kohalikku ümbrust põletama ja taas tuleb Beowulf appi kutsuda. See jääb tema viimaseks võitluseks, mille ta küll võidab, kuid kust ta oma jalal enam ei lahku.

Selline oligi siis lühike legend Beowulfist ja seda lühikest lugu saadavad suurepärased illustratsioonid.