Raamat: The Echo of Old Books by Barbara Davis (2023) Hinne: B Lühikokkuvõte:
https://www.goodreads.com/book/show/62060274-the-echo-of-old-books
Haruldaste raamatute müüja Ashlyn Greeri tõmbab raamatute poole midagi enamat kui hullutav vana paberi, tindi ning naha lõhn. Ta tunneb raamatute endiste omanike kaja - nagu emotsionaalne sõrmejälg, mida vaid tema suudab lugeda. Kui Ashlyni kätte satuvad kaks imeilusalt köidetud raamatut tundub nagu neid raamatuid poleks kunagi välja antudki, seega muutuvad need raamatud ta kinnisideeks. Raamatutel pole mitte vaid üllatav pealkiri, vaid jääb ka mulje, et autorid Hem ja Belle, räägivad ühe õnnetu armastusloo kahte külge.
Leidmata mingit jälge sellest, kuidas need raamatud on ilmavalgust näinud, sukeldub Ashlyn aastakümnete tagustesse saladustesse, soovides teada saada, kes on need murtud südamed ja kus nad on. Raamatuid lugedes jälgib ta nende mutrud lubadusi ja andestamatuid reetmisi. Mida rohkem Ashlyn Hemi ja Belle kohta teada saab, seda lähemale tundub ta jõudvat nende armastuse loole - ning ka ta oma elu raske peatüki lõpetamisele.
Drama, Romance
Kaks raamatut, mis tegelikult ei ole raamatu. Need on nagu rohkem kaks seletuskirja, kuidas keegi olnud sündmusi nägi ja miks nende arvates asjad läksid just nii nagu läksid. Üks on nagu vabanduskiri ja teine ärritatud vastus. Mõlemad on esmaklassiliselt raamatuks köidetud, kuid raamatutelt puuduvad autorite nimed.
Ashlin on väga noorelt oma vanemad kaotanud (ühe vähile ja teise jahipüssile) ja ta on üles kasvanud haruldaste raamatute kaupluses, kus ta õppis selgeks restaureerimise, nüüd on ta kaupluse omanik. Ta oli kunagi ka abielus, kuid ta oli lahutamas, kui ta mees surma sai, seega ta ei tunne end ikka veel päris vabana ei oma vanematega ega ka oma abikaasaga toimunust ja talle sobib väga hästi elada ja töötada raamatute keskel.
Kui ta tuttav antikvariaadi omanik pakub talle kasti vanade raamatutega võtab ta selle loomulikult vastu ja leiab ühe neist erilistest sinisesse nahka kätketud “kirjadest” “Kahetsedes Belle”. Kuna Ashlin tunnetab vanu raamatuid katsudes viimase omaniku tundeid, tekitab raamat temas huvi, sest sellest õhkub kurbust, andestust, igatsust. Ashlin asub raamatut lugema, lootes saada teada, kes on autor. Ning siis saab ta enda kätte ka esimese raamatu kaksiku “Igavesti ja teised valed”.
Kui esimese raamatu pühendus on “Kuidas Belle? Pärast kõike … kuidas sa võisid seda teha?” siis teise raamatu pühendus on “Kuidas?? Pärast kõike - kuidas sa võid seda minult küsida?” ja sellest raamatust õhkub süüdistust, reetmist ja murtud südant. Tunded, mis Ashlinile on liigagi tuttavad.
Lugedes raamatuid, proovides kasvõi millegagi järgi aru saada, kes võiks autorid olla, saab ta teada, kes oli see, kes raamatud antikvariaati viis. Ethan on pärast isa surma tema raamatud kokku pannud ja ära viinud ning esialgu pole tal mingit tahtmist end nende raamatutega siduda, kuid kui ta on juba paar esimest peatükki lugenud on ka temas huvi ärganud, kuid ükski nimi pole talle tuttav. “Belle” võiks olla ta vanatädi, keda ta pole juba ammu näinud, kuid ta pole kindel. Kohe kindlasti ei tea ta kes Hem võiks olla. Nad leiavad paar tegelast, kellele nad leiavad ajaloost vastavad inimesed, kuid ka see ei aita neid palju kaugemale. Seega jätkavad nad kahe armastaja loo lugemist, kuidas esialgsest suurest õnnest saab lõpuks kibe vihkamine, kuid autoritele nad ikkagi lähemal pole, kuni Ethan saab telefonikõne, mis muudab kõik.
Seda raamatut võib võrrelda Jojo Moyese “Armastatu viimase kirjaga”, samasugune valus röövitud armastuse hetk, millest loevad järgmise põlve esindajad, kes siis hakkavad otsima neid inimesi, kelle saatus on julmalt lahku kiskunud. Seda oli huvitav lugeda, peategelaste elu kirjeldavad peatükid vahelduvad leitud “raamatute” peatükkidega, lastes lugejatel tasapisi lahti harutada sündmusi, mis toimusid minevikus ja mis toimuvad praegu. Jah, siin on armastust ja draamat ja ajaloo valusaid sündmusi.
Täitsa hea lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar