The Countess Conspiracy

Raamat: The Countess Conspiracy (Brothers Sinister #3) by Courtney Milan (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20300486-the-countess-conspiracy

Sebastian Malheur on kõige ohtlikumat sorti elumees: õpetatud elumees. Kui ta ei tee mehetegusid leedide magamistubades, viib ta kõrgemat seltskonda ajastuse äärele oma teaduslike teooriatega. Ta on ihaldatud, kirutud, heakskiidetud ja põlastatud – kuid ta vaid naerab selle kõige peale. Violet Waterfield, Camburi lesestunud krahvinna, on aga samas igati auväärne ning ta soovib ka selliseks jääda. Kuid Violetil on saladus, mis tähendab isegi rohke kui hukatust, saladus mis seob teda vääramatult Inglismaa ühe kurikuulsama elumehega: Sebastiani teooriad pole päri tema omad. Need teooriad on Violeti omad. Seega kui Sebastian ähvardab lõpetada nende aastaid kestnud konspiratsiooni, on Violet valmis milleks iganes, et nende koostöö säiliks … isegi kui see peaks tähendama seda, et ta avab oma südame elumehele, kes võiks ta südame igaveseks hävitada.

History, Romance,

Tegemist on siis Courney Milani Brothers Sinister sarja kolmanda raamatuga. Ma pole lugenud kahte esimest ja seega oligi mul seda raamatut väga raske alguses lugeda.

Ma ei saanud alguses üldse aru mis toimub, sest lugu on täis vihjeid minevikule, kuid samas ei mainita pea pool raamatut kordagi, et Violet on lesk (ma ju püüan mitte lugeda sisukokkuvõtet vahetult enne raamatu lugemist, et lugedes ei oleks ootusi, mis ei pruugi täituda), samuti ei ole ka alguses kerge mõista, mismoodi nad Sebastianiga seotud on, ja miks Violet kardab nii kohutavalt mehi ja miks ta on ema ja õe tuhvlialune. Tõsiselt, pea 30% raamatust mõtlesin ma tõsiselt, et mul tuleb selle raamatu lugemine pooleli jätta ning otsida välja kaks esimest raamatut ning need esmalt läbi lugeda.

Kuid siis sattusin ma vaatama SPTB kodukalt selle raamatu arvustust ja leidsin sealt lause, kus väidetakse, et see raamat on täiesti iseseisev raamat, kus vaid natuke puudutatakse eelmiste raamatute kangelasi. Seega püüdsin ma sellesse loose suhtuda teisiti, lootusega et kõik need saladused ja küsimused leiavad vastuse loo edenedes. Ja nii see oligi, kõik need vihjed ja poolik informatsioon sai vastuse mida rohkem raamatu lõpu poole ma jõudsin.

Aga lugu on siis selles, et Violet, on kapiteadlane, ta uurib pärilikkust, uurib seda kuidas teatud omadused liiguvad edasi nii loomadel kui ka taimedel. Tema huvi sai alguse sellest, kui ta isa püüdis aretada roosasid lõvilõugu (mis tal üks aasta isegi õnnestus) kuid ülejäänud aastad olid kõik lõvilõuad siiski punase ja valge kirjud. Kuid kuna 19 sajandi lõpus polnud naised siiski veel „inimesed“ meeste silmis ja tema teooriad pärilikkusest saadeti läbilugemata tagasi, siis Sebastiani nagu muuseas väljapakutud lahendus, et proovida tema nime alt seda tööd avaldada, töötas suurepäraselt. Ja sedasi ongi nad juba viis aastat oma näitemängu mänginud: Violet kirjutab üha uusi teaduslikke töid, Sebastian paneb oma nime alla, avaldab need ja peab ka selle teemalisi loenguid. Aga see pole ju selline teema millest saaks nagu muuseas loengut pidada ja küsimustele vastata, seega on Sebastian Violeti kõrval õppinud kõike seda mida Violetki teab, kuid nüüd ei taha ta enam valetada ja kogu au endale võtta. Asja teeb raskeks ka see et Sebastian on alati olnud Violeti armunud (nad on lapsepõlvest saati koos kasvanud, kõrvuti olevates maamõisates).

Vahepeal kui Violet oli abielus (oma 8 aastat) oli Sebastian talle sõbraks ja abiks ajal kui Violet haige oli. Kuid siis paar aastat enne Violeti abikaasa õnnetut surma, saigi nende ühistöö alguse. Kuid peale abikaasa surma, muutus Violet kinniseks ja kalgiks ning pühendus vaid oma uurimustele.

Violeti kalkuse ja kinnisuse taga on aga põhjus, mida keegi ei tea (noh tegelikult ta ema teadis, aga daam ei reeda kunagi saladust, ka teiste oma neile endile mitte) ja selle põhjuse tõttu on Violet vandunud, et ta ei seo end enam kunagi ühegi mehega.

Nüüd kui Sebastian aga keeldub Violeti eest edasi valetama, peab Violet otsusele jõudma, kuidas edasi minna. Ta ei taha Sebastianit kaotada, kuid ta ei saa ka mehele pakkuda seda mida mees temalt ootaks.

Lisaks on Violetil ka „suurepärane“ ema, kes on peale ta oma abikaasa surma kirjutas raamatu sellest, kuidas üks korralik daam peaks mõtlema, elama, rääkima – ühesõnaga raamatu täis reegleid, mille järgi elades saab naisest hüpiknukk, kes väljapoole elab nii nagu peab, kuid sisemus … seda ei näita üski daam kunagi kellelegi välja.

Viloleti õde Lily on oma üheteistkümne järeletulijaga teab täpselt kuidas oma väikeõde ära kasutada, kuidas teda pidevalt süüdistada et ta on isekas ja seega sundida teda tegema asju mida ta võib-olla muidu teha ei tahaks.

Selline armas perekond – kellele on vaja vaenlasi, kui on olemas pere.

Ja ega Sebastiani pere parem pole – ta vanem vend on suremas, kuid ta keeldub oma poega S3ebastiani hoole alla andmast, sest tema arust pole Sebastian elus midagi saavutanud. Seega võtab Sebastian ette ja teenib paari nädalaga merenduse infot kasutades paartuhat naela, avaldab oma vennale saladuse, et tegelikult pole tema selle teooria taga vaid hoopis Violet, kuid et ka temal on oma edukad uurimustööd käigus ja annab selle sama meetodi, millega ta ise paar tuhat nagu maast leidis selle organisatsiooni käsutusse, kus ta vend üks liikmeid on … - kuid Sebastiani venna jaoks on ta ikkagi tühi koht. Parim näide sellest on siis kui ta vend on teda saanud, et see pärimuse töö on tegelikult Violeti oma, ja ta vend Violeti tööd suurepäraseks peab, kuid nädalaid varem kui ta seda veel Sebastiani tööks pidas nimetas ta seda mõttetuks roppuseks.

Taas kord – kellele on vaja vaenlasi …

Aga noh, lõpuks leiavad nad perekondadega ühise keele, Violet ja Sebastian leiavad ka enda jaoks võimaluse koos olla ning üksteist armastada ja Violet avaldab kogu Inglismaale oma uue leiu oma nime all (mille eest ta ka paariks nädalaks vanglasse saadetakse). Tema uus leid on kromosoomid – noh tegelikulton küll kromosoomide avastajateks Theodor Boveri ja Wilhelm Roux ja veel paarteist härrasmeest – kuid lugu on ju ilukirjandus ning seda kirjutades ei saanud ükski teadlane viga :) :) :).

Aga raamat ise – ei olnud väga õnnestunud lugu, minu jaoks vähemalt mitte ja ei hakka eelnevaid lugusid ka lugema.