Night Broken

Raamat: Night Broken (Mercy Thompson #8) by Patricia Briggs (2014)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17562900-night-broken

Üks ootamatu telefonikõne toob Mercy ellu taas kord ühe väljakutse. Mercy elukaaslase Adami endine abikaasa on hädas, ta põgeneb oma uue poisssõbra eest. Adam pole selline inimene, kes keeraks selja kellelegi kes vajab ta abi – ja Mercy teab seda hästi. Kuid kui Christy on end Adami majja sisse seadnud, ei suuda Mercy lahti saada tundest, et miski selles situatsioonis pole päris õige.

Peagi saab tema kahtlus ka kinnituse, kui ta saab teada, et Christyl pole sugugi head kavatsused seoses tema tagasi kolimisega. Christy tahab Adamat tagasi ja ta on valmis tegema mida iganes, et see ka nii läheks. Ta on isegi valmis kogu Adami karja Mercy vastu ässitama.

Mercy ei kavatse ilma võitluseta taanduda, kuid samas on veelgi ähvardavam oht neid ümbritsemas. Christy ex on midagi palju enamakt kui lihtsalt halb inimene – tegelikult pole ta üldsegi inimene. Kui laibad kogunema hakkavad, peab Mercy oma isiklikud mured kõrvale panema ning astuma vastu olevusele, kes on võimeline kogu ta maailma hävitama.

Paranormal, Criminal, Romance

Et siis järjekordne Mercy lugu, taas kord paranormaalne kriminaal lugu ja taas kord Mecy, Adami ja karja sidemete proovile paneku lugu. Ja taas kord üks väga hea lugu.

Eelmine raamat oli Frost Burned. 

Mulle meeldib see kuidas iga kord tuuakse juurde taas uusi ja huvitavaid kurjameid ja kuidas Mercy leiutab alati uue viisi kuidas neist jagu saada. Kuid seekord pole kõik kurjamid müütilised.

Suurim kurjam selles raamatus on Adama eks abikaasa Christy, kes arvab endiselt, et ta on maja perenaine ning ta usub päris tõsiselt, et ta võib täie südamerahuga Mercy Adama kõrvalt minema lükata. Iga kord kui Christy suu lahti tegi, või Adami telefonile vastas, kui Mercy helistas tõstis minus pea mu sisemine Homer Simpson ja ma oleks hea meelega tahtnud Christyt natuke kägistada. Ning iga kord kui Adam lasi sel kõigel sündida, ilma et ta oleks midagi öelnud, tahtsin ma talle vastu kuppu ühe litaka anda – raamatu lõpuks oleks Christy kael üsna peenike olnud ja Adami pea oleks kumisenud kui kiriku kell.

Aga see müütiline kurjam oli siis vulkaani jumal Kanaari saartelt, koos oma koertega – Perro de Presa Canario. Muidu ma polekski kindel, et ma ikka õige koera leidsin, aga raamatus jutuks tulnud rünnak on kirjas ka seda koera tutvustaval Wikipedia lehel. Raamatut lugedes tekis mul sellest koerast hoopis teine pilt silmade ette, aga nüüdsest on siis ka üks Adama hundikarja uus liige selline.

Raamatu lõpp tuli kuidagi järsku ja jättis palju küsimusi õhku millele ma loodan vastused saada siis järgmisest raamatust.