Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 19. märts 2014

Cold Iron

Raamat: Cold Iron (Cold Iron #1) by D.L. McDermott (2014)
Hinne: B
Haldjad, Head Naabrid, Haldjarahvas, Aes Sidhe, silmipimestava ilu ning ahvatluse olevused. Arheoloog Beth Carter ei usu neisse. Ta on alati uskunud, et tema võime leida iidseid Keltide kultuuri leiukohti on tänu tublile tööle ja intuatsioonile – seda seniks kuni ta leiab matmispaiga, mis on täis iidseid rikkusi, kuid puudub surnukeha. Bethi eks abikaasa, teadlane kes on Bethi karjääri takistanud, et parandada enda karjääri, ei leia selles midagi imelikku, et surnukeha pole. Laipade eest antiigiturul ju palju ei maksta. Kuid kulla eest küll. Beth teab varasematest kogemustest, et kui ta pole tähelepanelik, siis varastab Frank selle leiukoha paljaks.

Seega kui üks mees – pikk, laiaõlgne ning uskumatult kena – ilmub Bethi magamistuppa ning väidab end matmispaiga asuka olevat, üks müütilistest Iiri jumalatest, usub Beth, et see on osa kavalast plaanist, mille on sepitsenud tema eks abikaasa, et Bethi kaevamistest eemale hirmutada.

Kuid Conn on isegi liiga reaalne. Iidne, võõras, vastupandamatu, haldjas meie unistustest ja õudusunenägudest, kelle tähelepanu on sedavõrd sõltuvust tekitav nende inimestest kallimatele, et kui nad hüljatakse siis nad tavalistel närbuvad ja surevad. Ning Conn on oma ebamaise kire suunanud Bethile.
Paranormal, Criminal, Romance

Tegemist on ühe vägagi huvitava ja kaasahaarava looga inimestest, haldjatest ja Druiididest.

Beth on arheoloog, Bethi eks abikaasa Frank on ka arheoloog, kes kasutab ära Bethi oskusi leida iidsete Keltide asjade matmispaiku, et siis leiud oma nimele kirjutada ja kuulsust lõigata. Kuid samas enne kui kõik leiud kirja jõutakse panna, paneb ta ka asju kõrvale ja müüb need siis erakollektsionääridele ja muudele huvilistele.

Lugu saabki alguse sealt, kus Beth on leidud taas kord ühe matmispaiga, mis on täis kulda, sõjariistu, seinad on kaetud kirjutistega ja kirst on täis pehmeid loomanahku, kuid mis puudub on kadunuke ise ja üleüldse tundub kogu see hauakamber olevat kõike muud kui hauakamber, sest sealt puudub seisnud õhk ja kulunud ilme, see tundub olevat hoopis mugav eluase. Ja Bethi kõhutunne ütleb, et midagi on valesti.

Õhtul, külakese hotelli all olevas kõrtsis istudes, tabab see imelik kõhutunne teda taas ja ta põgeneb oma tuppa. Hotelli vanaldane perenaine ja teisedki vanemad kõrtsi külastajad tunnevad uues külalises ära kohestelt selle, keda pole juba väga ammu inimeste hulgas liikumas nähtud, ning nad vannuvad tulist kurja, et lukud enam rauast pole.

Conn järgneb Bethile tema tuppa, sest miski Bethis tõmbab Conni tema poole, lisaks sellele, et ta tahab näha, kes on see kes julges tema mäealusesse kambrisse sisse murda, ning tal pole ka enam ammu ühtki inimesest armukest olnud. Kuid Beth on midagi muud, ta ei allu Conni lummale, ning isegi võitleb tema vastu.

Hommikul põgeneb Beth Iirimaalt tagasi Bostonisse.

Ta sõbranna ja töökaaslane Helene veab Bethi välja ühele vastuvõtule, mis toimub muuseumi ruumides ja ühtlasi saab Beth kätte ka oma Iirimaale jäänud pagasi. Ning üllatus, üllatus, loomulikult on Frank ta kohvritesse pakkinud natuke ka hauakambris olnud rikkustest ja ühe mõõga.

Kuid see mõõk pole lihtsalt mõõk, see on miski eriline terariist, mille abil saaks pagendusse saadetud Haldjaid tagasi inimeste maailma lasta ja Conn oli Druidiidide poolt määratud seda mõõka kaitsma, et see valede inimeste kätte ei satuks.

Niipalju siis Conni tähelepanelikkusest, kui tema ümbrusesse satuvad ilusad naised.

Aga noh, järgneb loomulikult see, et ka Conn järgneb mõõgale, ja Frank haavab selle mõõgaga Bethi kui Beth püüab teda takistada mõõka ära viimast ja siis viib Conn Bethi võluri Miachi juurde, et Beth ei sureks ja seega seob ta Bethi enda külge, kuid selgub ka et Beth pole mitte lihtsalt inimene vaid ka Druiid ja …..

Mööduvad mõningad nädalad, kui Beth otsib mõõka ja haldjad otsivad Bethi ja Franki ja Beth püüab mitte oma südant Connile kaotada ja Miacha püüa Helenet võluda ja siis …

Lõpp on mingil määral õnnelik, kuid jätab õhku piisavalt võimalusi järgmiseks raamatuks.

Kui muidu olid kõik karakterid väga head ja lugu väga hästi ülesehitatud, siis ma ei suutnud kuidagi mõista miks Conn jättis selle nii tähtsa mõõga ilma valveta oma kotta, kui ta teadis et on seotud selle mõõga kaitsmisega ja kui ta oli selle mõõgaga seotud, miks ta seda siis ise leida ei suutnud, ning miks Bethil võttis kolm nädalat aega mõõga leidmine, kui ta seda tõmmet nii tugevalt tundis … kuid see selleks, üldiselt oli ikkagi tegu väga hästi kirjutatud looga, kus oli armastust, mütoloogiat, usaldust, petmist, sõprust, muutusi. Kõik peategelased olid tugevad ja leidlikud inimesed. Ei olnud ühtegi õrna ohus neitsikest ega eneseimetlejat kangelast (sellised halvad omadused olid antikangelastele reserveeritud). 

Üks hea lugemine mida oli väga raske vahepeal käest panna ja lõpp saabus liiga ruttu :).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar