Lõikepind (Sharp Objects)

Raamat: Sharp Objects by Gillian Flynn (2006) (Varrak, RR, A)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30042670-l-ikepind

PAHA puusakondil, TÜDRUK üle südame

Sõnad on nagu teedekaart Camille Parkeri nimelise reporteri probleemsesse minevikku. Ta on hiljuti saanud välja psühhiaatria haiglase, ning tema esimene ülesanne teisejärgulise päevalehe juures, toob ta tagasi tema kodulinna, kus ta peab kirjutama kahe noore tüdruku mõrvadest.

VASTIK põlvel, LAPSUKE jalal

Sellest ajast saati, kui Camille kaheksa aastat tagasi linnast lahkus on ta vaevu oma neurootilise ja hüpohondrikust emaga rääkinud ning ta vaevu tunneb oma poolõde: ilusat kolmeteistaastast tüdrukut, kelle on linna üle kõhedust tekitav võim. Nüüd, kui ta on taas elama asunud oma perekonna Victoria stiilis häärberisse, asuvad Camillet taas kummitama ta lapsepõlve tragöödiad, mida ta on püüdnud kogu oma järgneva elu jooksul oma mälust välja lõigata.

KAHJULIK randmel, LITS pahkluul

Samas kui Camille püüab leida nende julmade mõrvade taga olevat tõde, samastab ta ka ennast nende ohvritega – võib-olla isegi liiga lähedalt. Kõik vihjed tunduvat viivat tupikusse, sundides Camillet uurima iseenda mineviku psühholoogilist mõistatust, et jõuda välja tõeni. Teda ajavad taga ta oma deemonid, kuid kui Camille tahab sellest kojutulekust elusalt välja tulla, peab ta ausalt tõdema seda, mis temaga aastaid tagasi juhtus.

Thriller, Criminal Mystery

Teate, mida see lugu mulle meenutas – ma rõhutan: meenutas – Politseinikutütart. Kas pole? Ajakirjanik läheb tagasi oma kodukohta, kus hakkab uurima kohalike noorte tüdrukute surmasid ja leiab süüdlase endale väga ligidalt. Tõsi Gillian Flynni lugu on palju, palju võikam, kuid mina võiks küll öelda, et Katrin Pauts on oma loole idee sellest raamatust saanud.

Et siis ajakirjanik, kes keskendub väikesetele, vaiksetele politseilugudele suures Chicago linnas, saadetakse toimetaja poolt tagasi tema kodulinna, kus viimase aasta jooksul on leitud ühe noore tüdruku kägistatud ja hammastest puhastatud laip, ning järgmine tüdruk on kaduma läinud.

Camille on probleemidaga, tema pere on probleemidega. Ta ema on eduka seakasvatuse ainuke järeltulija, Camille on ise sündinud siis kui ta ema oli ise veel teismeline ja ta pole kunagi teadnud, kes on ta isa, kuid tal on kaks poolõde, esimene neist suri väga noorelt laastavasse haigusesse ja teisega pole ta kunagi suhelnud, sest selleks ajaks kui ta sündis oli Camille juba oma probleemidesse uppunud ja lahkus peagi kodust.

Kui ta nüüd tagasi koju läheb, asub ta tüdrukute kadumist ja peagi ka mõlemate surma uurima. Texasest appi saadetud politsei püüab teda uurimisest eemale hoida, sest kellel on vaja ajakirjaniku, kes inimestes vaid paanikat külvaks, kuid samas Camille meeldib sellele politseinikule, seega püüavad nad üksteisele kasulikud olla.

Peamine kahtlusalune nendes võigastes tapmistes on teise tüdruku vend – hiljuti linna kolinud pere ja probleemne tüdruk, seega miks mitte ka tema vend ei võiks olla probleemidega. Camille räägib surnud tüdrukute peredega ja ka venna sõbranna ja oma õe sõbrannadega ja tema on kindel, et süüdlane pole vend, ta tunneb, et ta peaks aimama, kes selle kõige taga on, kuid vastus lipsab tal pidevalt sõrmede vahelt.

Camille oma probleemidega ja kummitava minevikuga ja kehasse lõigatud sõnadega ja pideva purjus olekuga pole just kõige õigem inimene seda müsteeriumit lahendama, kuid samas on tema ainus inimene, kes saaks seda lahendada, sest tema käes on kõik niidijupid, kui ta vaid piisavalt keskenduks.

Võigas lugu! Kuid nagu inimesed ei suuda kõrvale vaadata kui nad näevad kahte autot kokku põrkamas, ei suuda ka lugemist jätta, üks kõik kui õõvastavaks asi läheb.