Bound by Night

Raamat: Bound by Night (MoonBound Clan Vamppire #1) by Larissa Ione (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16130410-bound-by-night

Naine, kes otsib õiglust

Nicole Martin oli vaid kaheksa aastane kui tema perekonna vampiirorjad mässama hakkasid ning ta pere tapsid. Ta on kogu oma elu pühendanud sellele, et leida vaktsiini vampirisimi vastu, püüdes sellega pühkida oma mälust need õudsad mälestused – ja ühtlasi ka iga viimasegi vereimeja me planeedilt. Kuid on üks asi, mida ta hävitada ei suuda: tulist, vastuvaidlematut kiindumust mehesse, keda ta peaks üle kõige vihkama ning kartma …

Vampiir, kes otsib kättemaksu

Metsiku vampiiriklanni MoobNound liige Riker, vaevleb oma enda deemonite küüsis. Kui ta Nicole ära tunneb ning talle meenub et just tema perekond vangistas Rikeri armastatu, lööb ta südames lõkkele kättemaksuiha. Kuid kui ta Nicole röövib ning teda klanni salajastes koobastes vangis hoiab, saab tema surmavaenlasest ta kinnisidee, ta suurim ahvatlus ning võib-olla ka ta ainuke päästja – kuumavereline armastaja kes suudab teda vaid ühe puudutusega ravida … või siis ta igaveseks hävitada.

Paranormal, Romance, Drama

Larissa Ione on kahe üsnagi hea sarja autor – Demonica ning Lord of Deliverance. Esimene sari on deemonitest ja teine sari Viimsepäeva ratsanikest.

 Nüüd on siis alguse saanud uus sari, seekord siis vampiiridest (keda on ka tegelikult juba Demonica sarjas, kuid selle sarja vampiirid pole samad).

Mida ma oskan selle sarja kohta öelda – kahe sõnaga – Stockholmi sündroom! :) Tõsiselt. Kangelanna röövitakse ja ei möödu kahte päevagi, kui ta on ülepea kaela armunud oma röövijasse ja ega ka röövija temast kaugele maha ei jää, enne kui ta avastab, et ka tema on armunud. Seriously? See selleks. :)

Kuid kui ma raamatut lugesin, siis lisaks Stockholmi sündroomile tulid ka muud asjad tuttavad ette. Aasta alguse lugesin ma üht raamatut, Tamed, mille teemaks olid kodustatud libahundid, ja selle raamatu kodustatud/orjastatud vampiirid tundusid vääääga sarnased (kontrolliti kiibiga, inimesi pöörati vampiirideks, et oleks rohkem teenijaid, kõik suur saladus). Ja siis tulid teised raamatud elavalt silme ette.

Esiteks Lara Adriani sari Midnight Breed – salajane laboratoorium, kus sigitatakse uusi vampiire ühe igivana esimese vampiiri „abiga“, vampiiride nahal on „tätoveeringud“ mis „elavad“ (glymph või midagi sellist). Üks peavampiire on nimega Hunter (Midnight Breed sarjas on kõik laboratooriumis sündinud vampiirid sama nimega ;)) ja esimese „katseklaasi lapse“ nimi on Subject One … :). Ma usun et need kokkulangevused on juhuslikud.

Siis see koht kus selle raamatu vampiirid elavad ja kuidas nad elavad ja kuidas nad Nicole oma rüppe vastu võtavad – Stephanie Meyer The Host.

Ning klanni hull teadlane Grant oli nagu kaksikvend Morganville hullule teadlasele Myrinile :).

Lisaks sellele kõigele on tuttavaid kohti ka Janiene Frosti NightHuntressi sarjaga.

Kuid mis ei ole sarnane millegagi, on seekordne versioon vampiiride päritolust, nende võimetest, nende valguse taluvusest/mittetaluvusest. Ja kui saab läbi selle raamatu särisev armastuslugu antakse piisavalt vihjeid, et järgmine raamat võib tulla väga põnev.

Mis mind häiris – lugu oli tiba hüpiklik ja kiirustatud, kuid üldkokkuvõttes polnud väga paha.

The Truth About Lord Stoneville

Raamat: The Truth About Lord Stoneville (Hellions of Halstead Hall #1) by Sabrina Jeffries (2009)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/6596594-the-truth-about-lord-stoneville

Nad on skandaalne Sharpe perekond, viis mässumeelset õde/venda, kes on määritud šokeeriva perekonna saladusega. Nüüd on nad kõik vastamisi seatud kohutava ultimaatumiga: abielluda aasta jooksul – või jätta hüvasti pärandusega.

Viimse kahe kümnendiku jooksul, mis on möödunud ta vanemate traagilisest „õnnetusest“, kus nad mõlemad hukkusid, on Oliver Sharpe, Stoneville markii, püüdnud unustada selle saatusliku õhtu sündmusi elades oma elu kui ohjeldamatu elumees. Ning kui ta vanaema ähvardab teda ning ta õdesid/vendi pärandusest ilma jätta, kui nad maha ei rahune ning ei abiellu, mõtleb ta välja plaani kuidas rahuldada vanaema nõudmine tõelisel Sharpe stiilis – tuues koju liba pruut otse bordellist! Kuid tema plaan võtab natuke teise suuna, kui ta päästab hoopis Ameeriklannast kaunitari, kes on sattunud raskesse olukorda.

Maria Butterfield tuli Londonisse et üles leida oma peigmees, kes on jäänud kadunuks, kuid see pisiasi ei peata Oliveri saavutamast seda mida ta tahab: Maria, Oliveri voodis. Tema esialgne mässumeelne maskeraad, mis aitaks tal lõpetada vanaema nõudmised võiks isegi töötada, kuid üsnagi pea muutub kõik liigagi tõeliseks – teda haarab oma embusesse armastus, mis ahvatleb teda jätma oma mässaja kombed.

Romance, History

Tõsi ta on, et see raamat on mul ammugi kõvakettal ootamas olnud, et kui kunagi aega peaks olema, siis võiks ju lugeda, seega kui XOXO After Dark pakkus seda raamatut tasuta lugeda, siis ma mõtlesin, et miks ka mitte.

Oh jah, see on üks selline tüüpiline ajalooline armastuslugu, kus Lord See ja Too peab kiiresti abielluma ja leiab siis ühe vägagi ebatüüpilise pruudikandidaadi, keda ta loodab lihtsalt paberi pärast altari ette vedada, kuid lõpuks ilmneb siiski, et naljaga alustatud lugu osutub tõeliseks armastuseks. Teate mida mina arvan abieludest, mida sõlmitakse lihtsalt niisama, nalja pärast, et miks ka mitte – SUURIM VIGA TEIE ELUS!!!!

Aga lähme nüüd tagasi raamatu juurde. Otse loomulikult on meie kangelasel ka SUUUR SALADUS, mis on nii kohutav, et ta on surmkindel, et kui keegi sellest kuuleb, siis keegi teda enam ei armastaks ja ka ühiskond heidaks ta oma rüppest välja. Ema, anna kannatust!!! Nagu ikka on see SUUR SALADUS tegelikult tühine asi, kuid kogu raamatu jooksul tuletatakse lugejale meelde, et meie kangelane nii kannatab, oh kuidas ta kannatab … Pierrot, mängi paar ilusat lugu!! :). Me kangelane on tõsine Alfa isane, kes esialgu peksab rusikaga vastu rinda ja vannub, et teda ei sunni keegi abielluma ja siis natuke aega hiljem peksab taas vastu rinda ning vannub, et ta on kogu elu vaid seda ühte olevust oodanud ja kogu ülejäänud elu pühendab vaid tema jumaldamisele.

Ja kangelanna … üks järjekordne Ameerika naisõiguslane/pärijanna/kangekaelne mässaja/esimese suudluse järel armuja/esimesel võimalusel solvuja/… tüütu tegelane. Miks alati peavad need kangelannad olema sellised esialgu kangkaelsed ja oma õigusi taga ajavad ninatargad, kuid niipea kui nad „avastavad“ et nad kangelast armastavad, siis nad sulavad ja lasevad kangelasel endaga teha mida iganes, kuni hetkeni kui ta armastatu elu on ohus ja siis nad taas möirgavad korraks, et järgmisel hetkel taas üheskoos voodisse langeda? IGAV!!!

Ma turtsatasin nii mõnigi kord seda raamatut lugedes. Nagu ikka toob autor nagu muuseas sisse suurte kunstnike nimesid, sest tegu on ju Inglismaaga ja markiisi lossiga, seega on ju väga tavaline, et seinal ripuvad suurte meistrite tööd (kuid ärgem unustagem, et tegu on vaesuva markiisiga!!)

Vahepeal oli autor sulaselgelt saanud inspiratsiooni kirjandusklassikast – Jane Eyre.

Üks peretütardest, Minerva, on kuulus/kurikuulus gootiliste armastusromaanide autor, kuid kui ta oma teise õega räägib üsnagi vabameelselt oma venna bordelli külastustest, siis ta õde ahhetab, „MInerva, sa ei tohiks sellistest asjadest midagi teada.“ – et siis nagu kirjanik, kes kirjutab armastusromaane, kus kangelanna langeb poolalasti kangelase käte vahele, et kangelane saaks ka ülejäänud riided eemaldada ning kangelanna oma suure riista otsa istutada ei tohiks teada midagi oma venna bordellikülastuse harjumustest?????

Ja siis minnakse riideid ostma kasutatud riiete poest??? 19 sajandi Inglismaa, naistel ei olnud kapid kleite täis ja nad ei valinud iga hommiku uut kleiti, vaid kandsid ühte kleiti pea iga päev; heal juhul oli neil kaks kleiti üldse. Rikkamatel naistel loomulikult oli kleite rohkem, kuid eelmise hooaja kleite anti teenijatele kanda mitte ei viidud kasutatud riiete kokkuostu, kus siis need puhastati ja uuesti müüki pandi – aga noh mida mina ka tean, ma ju siis ei elanud.

Ühesõnaga, ma võin ilmselgelt selle sarja raamatud panna sinna kausta kus on raamatud mida ma loen alles siis kui mul tõesti midagi muud lugeda pole.

Possession



UK cover

Raamat: Possession (Fallen Angels #5) by J.R. Ward (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17730965-possession  

Kui Cait Douglass otsustab oma murtud südamest kord üle saada, unustada oma ebakindlus ning lõpuks ometi elama hakata, pole ta tegelikult päris valmis nendeks kaheks kuumaks meheks, kes tema teele satuvad. Ta on kimbatuses ning ei tea kumba valida – või milliseid kohutavaid tagajärgi võib tuua tema valik.

Jim Heron, langenud ingel ning vastumeelne päästja, on hetkel veel sõda juhtimas, kuid ta riskeerib kõigega, kui ta otsustab kuradiga lepingut teha – sõna otseses mõttes. Ja kuigi taas kord on ühe hinge saatus otsustamisel tema ja Devina vahelises sõjas, on Jimi kinnisidee põrgus oleva süütu hingega piisavaks segajaks, mis paneb Jimi unustama tema tegeliku püha kohuse …

US cover

Kas headus pääseb sisski võidule, kui tõeline armastus teeb päästja nõrgaks? Ning kas ühe naise tulevik võib olla võtmeks inimkonna hukule või päästmisele? Vaid aega ja südamed teavad tõde.

Paranormal, Romance, Drama

Tegemist on siis J.R. Wardi järjekordse suurepärase raamatuga, seekord Langenud Inglite sarjas.

Nagu ikka, on kaks sarja omavahel natuke seotud (kohad, tegelased) ja selle pärast arvasin ma alguses tõesti, et üks seekordse loo peategelastest on üks nendest vanalt mandrilt (Euroopast) tulnud vampiiridest, kuid ei, ikka tavaline inimene, lihtsalt …!

Ühesõnaga. Taas kord, ilus armastuslugu, kuumad stseenid, tähtsad valikud ja eluga mängimine. Taas kord oli tegu kaksikutega (hea ja halva kaksikuga. Miks taas kord, sest alles oli ju Styxx kaksikutest vendadest. Ja mulle jäi tunne, et seekord osales mängus vaid Devina, ning seda hästi peenelt, sest Jim oli enamus ajast hõivatud Sissiiga ning kui ta siis lõpuks tagasi mängu astus, asus ta valele positsioonile ning sellest sõltuvalt siis ka seekordse raundi tulemus.

Lisaks siis sellele hingede võitlusele jätab see raamat õhku ka väga palju küsimusi, millele ma loodan vastuse saada järgnevas(tes) raamatutes. Kuid küsimused nagu Kas Sissi on siis uus …? Miks vaid tema nägi … ja keegi teine neid ei näinud? Kui ta nägi ... enda ja Jimi ja ... pea kohal, kas … tähendavad siis hoopis … mitte …? Kas nende maja noorendab end selle pärast, et nüüd elab seal …? Äkki on ikka Jim uus …? Mis siis kui Sissi on hoopis uus …? Kas Devinal on siis nüüd … või … võitu? Miks … enese … ja kas see ikka oli enese …? Ja neid küsimusi on veel ja veel aga eks nagu ikka, tuleb taas aastake oodata enne kui vastuse saab, ning samas ka tähelepanelik olla, sest võib-olla on mõni vastus ka järgmises BDB raamatus.

Ja kuna pr. Wardile meeldib väga see lauljanna, siis tuleb ka see lugu, mis on ka raamatus ära mainitud, siia lõppu panna :)

The Wishing Thread

Raamat: The Wishing Thread by Lisa Van Allen (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17262149-the-wishing-thread

Van Ripperite naised on juba sajandeid olnud Tarrytownis, New Yorgi osariigis, jututeemaks. Räägitakse et nad on inglid, kuid ka seda, et nad on petturid. Nende lagunevas kaupluses „Stitchery“, mis ei asu just kaugel legendaarse Peata Ratsaniku legendi sünnikohast, koovad juttude järgi Van Ripperi õed – Aubrey, Bitty ja Meggie – inimeste kõige salajasemad südamesoovid sallidesse ja kinnastesse, ning annavad soovijatele sedaviisi tervist, edu või isegi armastust. Kuid selleks et soovid täituksid, tuleb tuua ohvreid – ja ohverduse tähtsust ei tea keegi paremini kui Van Ripperid ise.

Kui Stichereys peaomanik Mariah sureb, jätab ta lõngapoe oma kolmele õetütrele. Aubrey, tagasihoidlik, kuid kohusetundlik õde, on kogu oma elu pühendanud kogukonna soovide kudumisele, kuigi tema teised õed on juba aastaid poekesest end eemale hoidnud. Bitty, praktiline ning järjekindel õde, on alati maagiasse kahtlevalt suhtunud ning tahab et tema lastel oleks tavaline, maagiavaba elu. Meggie, rahutu vaba hing, järgib vaid oma enese reegleid. Kuid nüüd, peale Maria surma, toob saatus nad taas kokku ning neil tuleb üheskoos oma elud ümber hinnata ning Stitchery saatus otsustada. Kuid nende omavahelised suhted – ning nende uskumus maagiasse – pannakse proovile. Kas lõimed on piisavalt tugevad?

Paranormal, Romance, Drama

See on üks väga armas raamat kolmest õest, kelle elud on täis maagiat ja kudumist ja armastust ja uskumist, ning usaldust ja peret. Tegevus toimub New Yorgi lähedal Tarrytownis, mis asub Sleepy Hallow kõrval, vägagi  müütiline koht :).

Kui te olete näinud filmi Igapäevane Nõiakunst ja siis loete seda raamatut, siis te nõustuks minuga, et see raamat oleks väga hea järg sellele filmile. Mitte et tegelased oleks üks ühele samad, kuid neil kahel lool on piisavalt kokkupuute punkte, et pidada neid sarnaseks, kuid samas pole siiski tegu palgiaatlusega.

Ja lisaks sellele, et on tegu toreda lookesega, siis nagu ikka, ka muid toredaid kokkusattumisi – lugu toimub oktoobri lõpus enne Halloeweeni (tõsi, järgmine nädal on Halloween) ja olen just alustanud oma vennatütardele jõulukingituste kudumist. Maagiat on alati õhus! :)

Styxx

Raamat: Styxx (Dark-Hunter #23) by Sherrilyn Kenyon (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/15767586-styxx

Just siis kui arvasid, et viimne kohtupäev on möödas …

Sajandeid tagasi päästis Acheron inimkonna hävingust, kui ta vangistas iidse kurjuste, mis oli valmis üleüldiseks hävinguks. Kuid nüüd on see kurjust taas vabanenud ning haub kättemaksu.

Acheroni kaksikuna pole Styxx alati olnud oma venna poolel. Nad on sajandeid olnud pigem valmis üksteisele nuga selga lööma kui üksteise seljatagust kaitsma. Nüüd on Styxxil võimalus tõestada ustavust oma vennale, kuid seda vaid juhul kui ta oma valmis vahetama oma elu ning tuleviku Acheroni elu ja tuleviku vastu.

Atlantise viha ja õnnetuse jumalanna Bethany on sündinud selleks et heastada halba. Kuid see pole kunagi olnud ülesanne mida ta oleks nautinud. Kuni praeguseni. Ta on Acheronile tänuvõlgu ning ta on lubanud selle tasuda, üskkõik kuidas. Acheron veel ühineb teiste oma panteoni jumalatega põrgus, ning mitte keegi ei saab Bethanyd peatada.

Kuid asjad pole kunagi nii nagu nad esmapilgul tunduvad, ning Acheron pole enam kaugeltki mitte viimane oma sugupuus. Styxx ja Axheron peavad oma mineviku maha matma ning õppima üksteist usaldama või toovad nad ränkasid kannatusi ka teistele.

Kuid siiski on raske riskeerida oma eluga kellegi eest, kes kunagi püüdis sind tappa, isegi kui sa riskid oma kaksiku nimel, eriti kui lojaalsus on moonutatud ja mitte kedagi ei tohi usaldada, isegi ennast mitte. Kuidas leida teed tagasi pimedusest, mis tahab neelata kogu maailma? Või siis pimedusest, mis tahab neelata su oma hinge?

Paranormal, Romance, Drama

Lk: 836

P.S. Goodreads’i raamatu sisukokkuvõte annab vägagi vale pildi raamatu sisust!

Kui te olete lugenud eelnevat 22 Dark-Hunteri raamatut ja Dream-Hunteri ja Were-Hunteri raamatuid, siis te teate, kes on Acheron ja teate ka kes on Styxx. Kui te olete lugenud Acheroni raamatut, siis te kujutate ette milline oli elu (laste elu) antiikaja Kreekas ja Atlantises. Kuid te teate seda lugu vaid Acheroni silmade läbi. Aga igal lool on kolm külge – sinu silmade läbi, tema silmade läbi ja mis tegelikult juhtus. Seega nüüd siis on meil võimalus näha antiikaja Kreeka ja Atlantise elu Styxxi silmade läbi.

Kui ma lugesin Acheroni raamatut (728 lk) paar aastat tagasi, siis ma tõsiselt haletsesin Ashi, sest tema lapsepõlve oli nii julmalt kirjeldatud – kõik need jubedused, mis ta pidi läbi elama. Kuid tema elus oli üks inimene, kes temast hoolis – tema armastatud õde Ryssa. Noh ja siis ta suri ja temast sai jumal ja siis Dark Hunter ja siis leidis ta oma Dark Hunterite pere ja siis Tory … ühesõnaga esimesed 21 aastat olid võrdlemisi julmad, kuid ülejäänud 11 000 + aastat läksid juba õnnelikumalt.

Kuid Styxx – Ashi kaksik, kes küll sündis tema kaksikuna, kuid oli siiski tavaline inimene, kes oli seotud Ashi eluga selleks, et keegi Ashi ei tapaks enne kui ta täisealiseks saaks … oli Ashi poolt tutvustatud kui isekas ja kättemaksuhimuline jõnglane.

See raamat siis annab võimaluse heita pilk Styxxi elule tegelikult. Ma ei hakka teile lühijutustust tegema, see läheks liiga pikaks, eriti kui ma oma emotsioonid vabaks laseksin ning paneksin kirja kõik mõtted, mida see raamat tekitas. Seega on kõige parem kui ma teen lühikokkuvõtte emotsioonidest, mida ma raamatut lugedes kogesin. 

See oleks umbes midagi nii – ei … tõsiselt … ei ole võimalik! … miks? … ei!! … kas ta on hull või? … EI! … tõsiselt!! … mitte jälle! … Idioot!! … Ei!! … Avage ometi oma silmad! … Aidake teda keegi! … Ei tohi! … tõsiselt mõtled või? … MIKS? … Kuradi isekas plikatirts! …EI ole võimalik!! … ta pole seda ära teeninud!! … Kuradi päralt! Avage ometi oma silmad! … ja sa oled tema vend!! … ei ole võimalik!! … Ja sinul on alati õigus, jah!?!?! … tõsiselt? TÕSISELT? …

Kuigi raamatu kokkuvõte räägib mingist vanast kurjustest, mis tahab taas kord maailma hävitada, siis raamat on ikkagi enamuses Styxxist, tema lapsepõlvest, tema armastusest, tema vangistustest, tema perest ja siis ka tema minevikust – kaugest kaugest minevikust.

Kuid Ash, kes siiani oli tundunud mulle kui suurepärane tegelane, kartmatu juht ja suurepärane õpetaja, kellel on küll oma varjuküljed, kuid pärast Styxxi raamatut on ta minu jaoks hoopis enesekeskne, vabatahtlikult pime ja tõsiselt julm persevest. Noh jah, lõpuks ta siiski mõistab oma viga, kuid ikkagi, enam ei ole Ash minu jaoks kõrgel pjedestaalil, kuid nüüd on ta tagasi alla surelike hulka toodud.

Meil kõigil on kaks peret – see pere kelle sekka me sünnime ja see pere kelle me ise endale valime. Kuna me ei saa seda esimest peret valida, siis me kas lepime nendega, kes meile antud on või siis lõpetame nendega suhtlemise. Meie teine pere muudab meid paremaks ning meie elu huvitavamaks. Kuid ükskõik kui halvasti me ka oma esimesest perest mõelda võiksime, ei tohi siiski neile lõplikult selga pöörata, sest nagu ma juba ütlesin on igal lool alati kolm külge. Aga millegi pärast on ikka nii, et su oma pere on alati valmis meist palju hullemat uskuma kui võõrad.

Aga lõppkokkuvõttes oli Styxx üle mitme raamatu üks parimaid Kenyoni raamatuid!

Ritual Magic

Raamat: Ritual Magic (World of the Lupi #10) by Eileen Wilks (2013)

Hinne: B-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16078492-ritual-magic

Oma 57 sünnipäeval kaotab Lily ema ütäkki kõik mis on temaga toimunud peale seda kui ta oli kaheteist aastane. Lily teab, et tema ema rünnati millegi enamaga kui maagiaga. Millegi enamaga … ning julmemaga.

Kui Lily ja Rule saavad teada, et on ka teisi, kes kannatavad sarnast mälukaotust – kõiki tabas mälukaotus ühel ja samal ajal – alustavad nad põhjuse otsinguid. Abistama tuleb neid keegi, keda Lily enam kunagi näha ei lootnud: Al Drummond, kes oli kunagi püüdnud teda hävitada. Ta on ka surnud. Kuid see müstiline rünnak on põhjustatud jõudude poolt, mis mõjutavad ka teisi maailmu.

Osad ohvrid on kaotanud oma elust aastaid, mõned on üleüldse surnud ja Lily peab leidma ühise nimetaja, siin ilmas – või siis mujal ilmas – neid kõiki seob.

Paranormal, Romance, Drama, Criminal

Ma püüdsin eile meenutada, kuidas ma üldse Eileen Wilksi raamatute peale sattusin. Kas oli tema raamatutest kuskil raamatute saidil juttu või siis oli tema raamatuid teistes raamatutes mainitud. Kuid siis mulle meenus. Kunagi ammu kui ma alles alustasin paranormaalsete romaanide ahmimist, sattus mulle kätte üks kogumik – On the Prowl. Seda ennekõike Patricia Briggsi Alpha ja Omega lühiloo pärast. Lisaks Patriciale on selles kogumikus ka Eileen Wilksi, Karen Chance ja Sunny lühilood. Nendest kõigist pole ma vaid Karen Chance raamatuid veel lugenud. Kuid see selleks.

World of Lupi sari on iseenesest päris hea sari, algus oli eriti hea, lihtsalt mida raamat edasi, seda tüüpilisemaks lood muutuvad, ja lõppu ei näigi tulevat, sest alati leiab taas mõne müütilise pahari, kes tahab inimkoda kas anastada või piinata või ära süüa, või siis ilmub taas päevavalgele nende kauaaegne vaenlane või huntide kauaaegne vaenlane ja nendega tuleb tegeleda.

Alguses oli Lily ja Rule vaheline suhe see, mis loo huvitava hoidis, kuid nüüd kui nad on ametlikult abielus ka inimkommete järgi, mis siis veel jäänud on, et asja huvitavana hoida? Lapsed?

Ühesõnaga, see viimane raamat oli traditsiooniline Lupi maailma sarja raamat. Ei midagi üllatavat, ei midagi väljaspool tavalist. Hästi kirjutatud kuid ….

Hetkeks ma arvasin, et äkki taas kord tõmmataksegi Lily teise maailma ja Rule peab talle taas järgnema, kuid ei. Tore oli näha taas kord neid kahte tegelast – Nathaniel ja Kai – kellest ma esimeses lühiloos lugesin. Kuid jah … sellel sarjal on aeg otsad kokku tõmmata.

Dancing

Raamat: Dancing (Anita Blake, Vampire Hunter #22.5) by Laurell K. Hamilton (2013)

Hinne: B

Lõhikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18458983-dancing

Enamus inimeste jaoks pole suvised grillipeod midagi mille pärast muretseda. Kuid Anita anita pole mõni tavaline inimene – ja tavaline pole ka tema armuelu. Seega on neil vaja tõsist julgust, et osaleda grillipeol, mille korraldajaks on nende sõber seersant Zerbowski. Kõndimine tagahoovi, mis on täis pollareid ning nende perekondi, koos imeilusate libaleopardide Micha ja Nathanieliga kummalgi käel, ei saa olema kerge, isegi kui nendega on kaasas pea nelja aastane Matthew Vespucci, et lööki kergendada ...

Anita on nõuks võttnud, veeta koos oma perega suurepäraselt aega nagu ka iga teine külaline. Kuid ei lähe palju aega kui nii laste kui ka täiskasvanute vahel kerkivad probleemid. Ning Anita saab teada et nii kuulujutud kui ka vihjed võivad olla sama ohtlikud kui ükskõik millega surematud teda ründavad ...

Paranormal, Romance

Et siis taas üks lühilugu Anita Blakest ja tema meestest teiste raamatute vahele.

Seekord on tegu pildikesega Anita, Nathanieli ja Micha elust, mida tavaliselt ei näe, sest tavaliselt on Anita hõivatud mingi kriminaalasjaga, vampiiri poliitikaga või siis oma jõu taastamisega (loe: sexiga). Siin loos pole seksi, on lihtne, igapäevane suhtlemine paaride vahel, inimeste kitsarinnalisus, lühinägelikus ja kadedus. Lõpuks läheb siiski kõik hästi ja kõik on lõpuks õnnelikud.

Huvitav, kas see oli siis nüüd vihje teemale, mis võib järgmises raamatus tähtsaks saada või see siis oligi lihtsalt see mida ma ennegi ütlesi, et see oli väike pilguheit Anita ja co igapäevaellu.

Selles loos oli kaks väga hea ütlust:

Esimene oli - 'Karma: what goes around comes around, and sometimes it bites.' :)

Ja teine - 'Life is like dancing, sometimes one of you leads, sometimes the other, and if you do it right it's beautiful, even when it's hard.'

Mu kallis sõbranna ütles just hiljuti midagi umbes sarnast, et suhted on nagu erinevad tantsustiilid – valss, tango, disco, soolo esinemine, line dance jne., jne., igaüks peab lihtsalt valima oma lemmikstiili.

Mulle meeldib kogu Anita sari, nagu ma juba varem öelnud olen ja ka see lugu oli hea, võib-olla korrati liiga palju üle asju mida kõik Anita raamatute lugejad juba teavad, kuid noh jah, mis teha, lõppkokkuvõttes polnud see väga hull.

Bound by wish and Mistletoe

Raamat: Bound by wish and Mistletoe (Highland Legends #1.5) by Kat Bastion (2013)

Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18329534-bound-by-wish-and-mistletoe
Susanna MacEalan püüab austada lubadust, mida ta on andnud juba lapsena ja põgeneb oma vägivaldse isa eest, olles valmis kõigeks, et ta enam kunagi ei oleks ühegi mehe võimuses. Mitte kunagi.

Robert Brodie, klani eliitarmee komandör, on väsinud pealiskaudsetest, salaplaane sepitsevatest naistest ning on endale vandunud, et ta hoidub eemale kõigist naistest. Igavesti.

Kui jõuluime muudab Brodie lossi Jõulu Imemaaks, leiavad need kaks muserdunud hinge pelgupaiga sealt kust nad oodatagi ei osanud ... üksteise käte vahelt.

Vaatamata tormiliselt liikuvatele sündmustele, segab Susanna traumaatiline minevik Robertil kaitsmast seda ainust naist, kes on tema jaoks kui loodud. Hetkel kui kõik tundub olevat kadunud ... päästavad päeva lootus, usk ja armastus, muutes sosistasud soovid täidetud soovideks.

Romance, Drama, Christmas

Bound by Wish and Mistletoe on lühilugu sarjale Highland Legends, mille esimene raamat oli Forged in Dreams and Magick.

Kui esimene raamat oli täis maagiat ja ajarändamist, siis see lühilugu on täis vaid üht sorti maagiata, seda kõige võimsamat – armastuse maagiat.

Lugu on siis Robertis ja Susannas, nende tormilisest romansist. Lisaks on ka natuke Jõulumaagiat koos Skorpiusega/Muffiniga/Cupidiga/Jõuluvanaga :).

See oli üks armas lugu, võib-olla mitte nii tugev kui oli esimene raamat, kuid see on lühilugu, seega tuli siia kõik kokku suruda, seega pidi ka kõik kiirkorras toimuma. Mulle meeldis see lugu iseenesest, lihtsalt siia lisatud seksi stseenid on natuke nagu võõrkehad ja ülepakutult DS. Kuid mitte nii kohutav, et tahaks neid üldse välja jätta.

Kuid lõpuks lisan ma siia ühe toreda lookese, mis mulle meenus, kui Isa tutvustab 13 sajandi inimestele jõulude olemust :)

Homecoming

Raamat: Homecoming (Cloaked Devices # 0.5) by Cecilia Robert (2013)

Hinne: D+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18072494-homecoming

Viis aastat tagasi, lahkus nüüdseks kahekümne kolme aastane libapanter Sera Czedar kodust ning oma äsja paaritatud kaaslase juurest, jättes isase häbiväärsesse olukorda nende äpardunud paaritustseremoonial. Ta rajas endale uue elu Varselles, Lindpriide linnas, kuhu suundusid oma klannidest väljaheidetud libaloomad otsides Seitsmes Kuningriigis ulualust.

Viis aastat tagasi, libapanter Levian Grayson jäeti üksi paaritumisvoodisse tema pruudi Sera poolt. Aastatepikkuseid otsinguid saabub ta lõpuks Varsellese, olles kaljukindel et ta saab Sera enda omaks lõpuks ometi ja lõplikult seekord, isegi kui see peaks tähendama seda, et ta pead Sera üle oma viskama ja välja kandma.

Sera on alati teadnud, et üks moment tuleb tal koju tagasi minna. Ainus asi mis ta hinge kõige rohkem kriibib, on teadmine et ta teeb Levianile haiget, ja seda niipea kui ta on talle rääkinud ära põhjuse, miks ta põgenes. Kas ta on valmis seda sammu astuma? Ja kõige suurem küsimus on see, kas Levian teda pärast tõe ilmsiks tulekut veel tahab?

Paranormal, Romance, Drama, Steampunk

Tegu on ühe novellikesega uuele sarjale sissejuhatuseks.

 

Tegu on siis Stampunk libaloomade looga.

Tegevus toimub 75(või siis 72, pole kindel vahest on kirjas nii vahest naa) peale II Maailma Sõda, kui inimesed maal surid tänu mingile teadlaste kokkupandud viirustekokteilile ja kõik libaloomad + mõningad immuunsed inimesed põgenesid kuhugi teisele planeedile (jäi segaseks kuhu ja kuidas, kuid see pole ka tähtis).

Ühesõnaga, Levian on otsinud Serat viis aastat (pidage meeles: viis aastat) ja nüüd lõpuks leidnud. Sera isa saadab Leviani koos ta vennaga, Teguega, ja inimese Urieliga Serat tagasi tooma. Kunagi lapsepõlves on nad kõik neljakesi koos mänginud ja üles kasvanud. Sera oli tol ajal (siis viis aastat tagasi) Teguesse armunud ja lootnud, et Tegue ta paaritumistseremoonial enda omaks tunnistab, kuid kui Tegue seda ei tenud, tõusis Levian püsti ja nõudis ise Sera kui oma hingesugulase endale. Ning siis Sera kadus.

 

Möödunud on viis aastat.

Laevareis Kórsikalt Varsellese võtab aega kaheksa tundi.

Sera on end Varselles korralikult sisse seadnud. Tal on raamatupood, mille kaasomanikuks on libahunt, kes hea meelega oleks rohkemgi kui kaasomanik raamatupoes. Sera on ka kõva käsi ringivõitlustes.

Sera on hakanud koguma raamatuid/kaustasid, millede koondnimetus on Cloaked Devices, mida ta tahab oma isale andestus kingina saata, et vabandada viis aastat tagasi minema jooksmise pärast. Just tänu sellele raamatule ongi ta leitud, kuna teda märgati oksjonil raamatut ostmas. Tal on jäänud osta veel vaid viimane neljas osa ja et ostuks raha saada, tuleb tal veel üks võitlus maha pidada.

Kuid tänane päev on eriline, poodi astub ta esimene armastus, Tegue. Sera tümitab Teguet korralikult, kuid enne kui ta poest põgeneda jõuab, jõuab sinna ka ta hingesugulane ning kaaslane Levian.

Nad pole teineteist näinud viis aastat. Kired löövad taas lõkkele, nagu poleks seda viit aastat vahepeal olnudki. Kuid enne kui midagi veel sündida saaks peab Sera neile seletama, miks ta põgenes. Kuid möödunud on ju viis aastat. Ja õhtune võitlus on varasemaks toodud ja rääkida pole enam aega.

Võitlusringis pühib Sera oma vastasega kiiresti ja kergesti põranda puhtaks, kuid raamat lipsab kahjuks ta sõrmede vahelt, kui raamatut transportinud sõidukit röövitakse.

Polegi jäänud muud kui viia mehed tema viimase viie aasta elupaika, et ta saaks eesolevaks kojusõiduks pakkida. Ja ühtlasi ka paljastada põhjus miks ta viis aastat tagasi lahkus. Ja sõit tagasi Kórsikale võtab ju kaheksa tundi aega.

Seega meenutagem esmalt, kuidas viis aastat tagasi kõik oli, kui Sera oli kaheksateistkümne aastane õhetav tütarlaps, lootmas et ta armastatu teda paaritumistseremoonial valib, ning kuidas ta ahastusega avastab, et vaatamata tema inimsüdame armastusele ja üha muutuvale kehale on tegelikult ta kogu oma elu armastanut Tegue asemel hoopis Leviani, kuid kuna ta on end andud Teguele, siis ei saaks ta ju Leviani kaaslaseks, kuid siis Tegue käitub kui iga normaalne kaheksateistaastane ja ei taha end veel eluks ajaks kellegagi siduda ja Levian kargab püsti ning valib Sera endale, kuid ….

Ja seega viis aastat hiljem (kas te ikka mäletate, kui mitu aastat?) on kõik natuke segaduses, kuid Sera ja Levian on endiselt üksteise hingesugulased ja armastavad teineteist.

Ja nüüd VIIMAST korda, kõik koos, mitu aastat tagasi Sera kodust lahkus? Saladuskatte all ütlen teile ette, viis aastat tagasi.

Oh jummel – õnn oli, et see oli vaid lühinovell. Lugeda iga paari lõigu järel, et möödunud on viis aastat ja sõit kestab kaheksa tundi … ma olin hullumas. Kui ka põhi sari peaks olema samasugune, siis ma pigem ei hakkagi seda lugema.

Iseenesest oleks ta ju päris hea ajalooline Steampunk armastusromaan, mis küll millegi pärast pole alla 17 soovitatud (tõsiselt, isegi mõnes YA raamatus on rohkem suudlusi ja seksi kui selles raamatus), kui natuke kõpitseda siit ja sealt (näiteks võtaks paarkümmend korda vähemaks seda meeldetuletust, et möödunud on viis aastat) saaks ju päris hea loo.

Ah ja, lisaks neile libaloomadele on ka need ellujäänud vähesed inimesed erilised, nimelt on nad õhu/tule/vee/maa taltsutajad. See inimene Uri, kes koos vennakestega elab oli raamatu alguses tule taltsutaja, kuid siis järsku sai temast eriline inimene, kes sai nii vett kui õhku taltsutada (taas kord üks otsustamatuse koht kirjaniku poolt).

Lisaks kõigele tuli mul seda lugedes elavalt silmade ette üks laste multikas – 80 päevaga ümber maailma, kus tegelased on igasugused loomad, sest ma ei suutnud kuidagi selle raamatu tegelasi vaimusilmas näha kui inimesi, nad olid minu jaoks kõik oma libalooma kujul inimeste (Steampunki) riietes.

Kuid ikkagi, ainus libapanter kes mulle meeldib on Nataniel (Anita Blake sarjast)!

Vot siis selline lugu. Mu retsensioon on vaid tiba lühem kui lugu ise :).

The Dream Thieves

Raamat: The Dream Thieves (The Raven Cycle #2) by Maggie Stiefvater (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/book/show/17347389-the-dream-thieves

Nüüd kui sooned ümber Cabeswateri on üles äratatud, pole asjad Ronani, Gansey, Blue ja Adami jaoks enam iial samad. Ronan näiteks vajub üha sügavamale oma unenägudesse ning ta unenäod hakkavad üha enam trügima ka ta ärkveloleku aega. Kuid mõningad väga kurjad inimesed otsivad samu asju mida Ganseygi, et lahendada Cabeswateri mõistatust.

Paranormal, Criminal mystery, Drama

Alustuseks tutvustan ma teile ka selle sarja esimest raamatut, et oleks kergem aru saada teisest.

The Raven Boys (The Raven Cycle #1)

„On vaid kaks põhjust miks mitte-sensitiiv võiks näha kellegi hinge Püha Markuse ööl,“ ütles Neeve. „Sa kas oled tema eluarmastus … või sa tapsid ta.“

Surnuaias on külm juba enne seda kui surnud saabuma hakkavad.

Igal aastal, seisab Blue Sargent oma sensitiivist ema kõrval, kui neist mööduvad peagi-surnud. Blue ise pole neid kunagi näinud – kuni selle aastani siis, kui pimedusest ilmub poiss ja kõnetab teda.

Ta nimi on Gansey ning peagi saab Blue teada, et ta on õpilane kohalikust Aglionby nimelisest erakoolist. Blue on end Aglionby poistest eemale hoidnud. Neid tuntakse kui Ronga Poisse ning neist pole muud kui pahandust.

Kuid Blue ei suuda Ganseyst eemale hoida ja ta ei oska selle põhjust seletada. Ganseyl on kõik olemas – perekonna raha, hea välimus, ustavad sõbrad – kuid ta otsib midagi palju enamat. Tal on eesmärk mis on endaga haaranud veel kolm Ronga Poissi: Adam, stipendiumiga õpilane, kes vihkab kõiki rikkaid enda ümber; Ronan, julge hing kes pendeldab viha ja masenduse vahel; ja Noah, vaikne jälgija neile neljale, kes näeb palju kuid räägib vähe.

Niikaua kui Blue mäletab on teda alati hoiatatud, et tema on põhjuseks, miks ta eluarmastus sureb. Ta polnud seda kunagi varem probleemiks pidanud. Kuid nüüd, kui tema elu seotakse imeliku ning julma Ronga Poiste maailmaga, ei ole ta enam väga kindel.

Paranormal, Criminal mystery, Drama

Vot siis selline uus sari Maggie Stiefvateri sulest. Tema on see kirjanik, kes kirjutas Shiver triloogia ja The Scorpio Races raamatu.

See uus sari on kui unenägu – sõna tõsises mõttes. Mul oli esimest raamatut lugedes selline tunne nagu ma oleks poole sellest unes näinud ja ka see raamat pole teistmoodi. Väga hea lugu. Mis teeb loo eriti heaks, on see et igas osas on lisaks põhi loole ka veel eraldi „kriminaalne müsteerium“, mis lisab põhiloole veelgi sügavust ja salapära juurde.

Raamatu neli peategelast – Blue, Gansey, Ronan ja Adam – on fantastiliselt kirjutatud tegelaskujud. Neil kõigil on omad head ja vead ja nad püüavad kõik leida iseend ning oma kohta selles nelikus.

Kui esimene raamat oli lugu Noah müsteeriumist, siis teine raamat keskendub Ronanile, tema unenägudele ja nendele asjadele mida ta endaga unenägudest kaasa toob – nii kasulikud asjad kui ka kohutavad asjad. Adam kes eelmise raamatu lõpus ohverdab iseend, et teisi aidata, näeb selles raamatus vaeva, et leppida selle ohverduse tagajärgedega ning õppida sellega elama. Bluel tuleb otsustada, kas jätkata endale ja teistele valetamist või tuleb tal endale tõde tunnistada.

Miks ma ütlen et see sari on kui unenägu? Sest esimeses raamatus veedavad noored suure osa loost unenäometsas – Cabeswater ja täpselt nagu unenäoski vahetuvad pildid järsult ja kõike ei jõua tähelegi panna ning aegajalt on raskusi edasiliikumisega (mitte lugemise mõttes, vaid nagu luupainajas ikka, selline tunne lihtsalt et jalad ei liigu, kuigi tuleb kiiresti liikuda). Ma lugesin, täielikult loosse uppunud ja tunne oli nagu näeksin ma ise und. Ka teine raamat annab sama tunde, kui Ronan oma unenägudesse kaob, kord rahulikult koos asjadega väljudes kord koos luupainajaga ärgates. Vahepeal on raske vahet teha, kas on tegu unenäoga või mitte. Kõik on natuke paigast ära, kuna sooned ümber Henrietta ja Cabeswateri (mis on üldse kadunud) on paigast ära, kuigi nad on taas aktiivsed, on nad siiski ebastabiilsed ja seega on kõik ebastabiilne.

Selleks et sooned ja Ronani unenäod taas kontrolli alla saada on vaja leida ebastabiilsuse tõeline põhjus.

The Raven Cycle on hea sari!

Üks koht selles raamatus ajas mind tõsiselt naerma ja naeru põhjuseks polnud sugugi lugu ise vaid see, et üks tegelastest, üks Blue tädidest olla väidetavalt Eestlane. :). Alati on huvitav ja naljaks lugeda kuidas siis Eestlasi iseloomustatakse, sest neid pole väga tihti Ameerikas kirjutatud ilukirjanduses. Kuid seekord on siis Blue tädi Persephone Eestlane :) ja tema iseloomustus on väga õige, vähemalt tähtsate punktide poolest – ta kannab alkoholi hästi ja talle ei meeldi kui teda nimetatakse venelaseks. Kuid kui ta tegelikult ka oleks Eestlane, ning ta vanemad oleks talle siin Eestis pannud nimeks Persephone – vaene laps, ma kujutan ette milliseid nimesid talle oleks teiste laste poolt lasteaias ja koolis pandud.

 

Maggie Stiefvater on lisaks Shiver sarjale ja The Scorpio Racele kirjutanud veel ühe sarja, mida eriti ei teata. Tegemist on sarjaga Books of Faerie (Lament ja Ballad), kolmanda raamatu Requiem ilmumise ajaks on pandud 2015. Kuid ka see sari on hea.