13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?
Children
“35 kilo lootust” oleks tegelikult suurepärane biblioteraapia raamat neile lastele kellel on koolis õppimisega raskusi, kes on kooli vahetanud, kellel on kodus probleeme … kuid kahjuks just need lapsed, kellel oleks sellest raamatust abi ei ole nõus raamatuid lugema.
Aga see lugu on hea, kohe tõsiselt hea, võibolla on ka kasu, kui vanemad seda loevad ja nad saavad aru, et kõigil lastel pole ühtmoodi kerge lugema ja kirjutama õppida, kõigile ei meeldi sporti teha, mõned on käeliselt arenenumad kui teised. Düsgraafia ja düsleksia pole kõigil ühesugused, mõnda last mõjutab see rohkem kui teist, kui aga neile aega ja võimalust anda, siis näitavad ka nemad milleks nad tegelikult võimelised on ja nad võivad “tavalistest” lastest isegi andekamad olla, peaasi et neile käega ei lööda ja neid ära ei unustata.
Hea lugu ja loota ju võib, et seda kuulevad/loevad ka need lapsed, kellele see tõesti lootust annaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar