Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu.
Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu. Veider hiilija on Amanda Lehtla, postiljon, kes kuulub Õrnakõrvaliste sekka. Amanda kodust leiab Alfred vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist.
Aga kuidas saavad Amanda ja Alfred lapsi aidata ning mida teeb Alfredi isa, kui märkab, et poeg on kadunud? Ja kes õigupoolest on Õrnakõrvalised?
Children, Adventure
Raadio Popov on kurb ja armas lugu.
Kurb, kuna tahaks nii väga uskuda, et tänapäevases heaoluühiskonnas ei ole enam hüljatud lapsi, et isegi kui lapsel on raske, on olemas lihtsalt leitavad võimalused abi leidmiseks. Kuid kui endiselt kirjutatakse sellel teemal raamatuid, siis tähendab see ju seda, et see on teema, mida peab lastele ja ka vanematele endiselt meelde tuletama ja sellega loodetavasti ka nende silmad avama, et saaks aidata neid lapsi, kellel on abi vaja.
Armas, kuna isegi kui algus on raske ja ega ka edasiminek just kergete seast pole, jõuab lugu ikkagi positiivse lõpuni. Jah, see on imelik, kui Amanda lubab Alfredil enda juures elada ja kui isa on välja ilmunud ei saada ta poissi tagasi koju, vaid hoopis varjab teda, et isa teda ei leiaks, kuid arvestades seda, kuidas isa edasi käitub, on Amanda tegevus täiesti põhjendatud. Lisaks on siin loos ka oma törtsuke maagiat, mis annab loole oma armsa varjundi.
See on tõesti selline lindgrenilik lastejutt, kus raske teema esitatakse armsalt, kuid samas õpetlikult. Millegagi ei liialdata ja midagi pole puudu, kurb kuid armas lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar