Lilli ei ole enam laps, aga ta pole ka veel teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see on kogu aeg olnud. Lillil on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.
Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik...
Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik Lilli ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt tumedate puutüvede vahelt leiab ta teistsuguse, õitseva maailma. Sealt algab suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.
Children, Drama
Kui te olete juhtumisi lugenud 2019 ilmunud "jõulujuttu" “Lumeõde” siis on teil aimdus, mida sellest raamatust oodata.
Seekord on muinasjutuline lugu külast suure metsa serval, kus sajab pidevalt vihma ja küla saab oma ainukese toidu väikese Lilli vanaisalt, kes iga kolme päeva tagant toob oma kasvuhoonest välja korvitäie puu ja juurvilju. Kasvuhoonesse ei tohi keegi minna, kuid väike Lilli astub kogemata keelust üle ja sellest alates hakkab asi teda huvitama. Uurimuse käigus satub ta orgu, kus on soe ja kuiv ja lilli ja toitu ja Poiss ja Koer ja kaks korda päevas ka natukeseks päikest.
Aga miks on päike luku taha pandud? Kes on see must ja põlemise järgi lõhnav kuju, kes ei luba päikest lahti lasta? Mis saab siis kui päike siiski lahti lasta? Kas Lilli ja Poiss suudavad päästa küla ja päikese?
Nagu ka “Lumeões” on siin ilusa loo taga tegelikult kaotusvalust ja leinast ülesaamine. See on südamlik ja raske lugu, kuid seda elustavad Lisa Aisato erakordsed pildid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar