Pärapõrgus asuv maamaja, mille paremad päevad on möödas.
Ootamatu lumesadu lõikab külalised ülejäänud maailmast lõplikult ära.
Ja siis algavad mõrvad.
Sapine ja salvava keelega Ursula Smart trügib oma ema raamatuklubi koosviibimisele, mis leiab aset nädalavahetusel üksildases maamajas. Ema ei ole sellest erilises vaimustuses. Nendega liituvad ema parim sõbranna Mirabelle, tädi Charlotte ja Joy, lisaks Bridget koos oma koera härra Bojanglesiga. Mis siis, et „Kadunud“ on neil ainuüksi sel aastal juba kolm korda läbi loetud, see üritus annab neile võimaluse linnakärast eemale pääseda ja pisut lõõgastuda. Aga keegi on selles asjas eriarvamusel.
Häärberi lähedalt leitakse surnukeha.
Kas nad on sattunud juhusliku mõrvari huviorbiiti? Või on keegi nende endi seast otsustanud verised tapatalgud korraldada?
Nüüd jääb loota, et nad suudavad omavahelised nääklused unustada piisavalt kauaks, et leida mõrvar enne, kui keegi jälle külmaks tehakse.
Nad vajavad reegleid, mis aitaks neil selles mõrvarlikus seltskonnas ellu jääda.
Mystery, Thriller, Crime
Ka teist korda seda raamatut lugeda oli meelelahutuslik ja põnev.
Kuid seekord ei jälginud ma enam sündmuste käiku, et teada saada, kes on mõrvar ja miks ta tegutseb, seekord jälgisin ma tegelasi, nende omavahelist suhtlemist ja suurepäraseid olustiku kirjeldusi.
Aga siis tegelased - kuus “raamatuklubi” liiget, pluss koer ja kolm kohaliku. Raamatuklubis on Pandora (rikas lesk, kes ei saa väga hästi läbi ei oma tütrega ega ka õega), tädi Charlotte (ei kannata teisi raamatuklubi liikmeid ega ka üldse ühtegi teist inimest, kui tegu pole just õetütrega, kellest ta vist natuke ikka hoolib), “tädi” Mirabelle (segane tegelane, püüab ema ja tütart üksteisest eemale hoida ja teha kõik, et tema ise kõige tähtsam oleks) ja Netu (varas, kes samuti teeb endast parima, et tütart ema silmis mustata) ning Ursula, kes pole küll raamatuklubi liige, kuid see on ta ainuke vaba nädalavahetus emaga koos olla. Ja siis on veel Bridget, kes suudab kogu raamatu jooksul 23 korda neile meelde tuletada, et nad on sinna eraldatud häärberisse tulnud siiski raamatust rääkima :), talle kuulub ka koer härra Bojangles, kes on nagu magnet alati kohal, kui kuskil on verd, mida lakkuda.
Kohalikud on häärberi teenindav rahvas ja ennustaja. Neil on omad saladused ja omad põhjused teha asju täpselt nii nagu nad teevad, kuid ennustaja oli täpselt samasugune nagu on ka Ursula lemmikraamatu ennustaja :)
Ja üleüldse, on siin nii palju vihjeid erinevatele raamatutele, nii klassikale kui ka uuemale kirjandusele ja samamoodi ka muule popkultuurile.
Kuid see mõrvamüsteerium ole ainus mida lugejatele pakutakse. Väga suurt rolli mängib ka Ursula mälestused tema isast ja isa surmast.
Vahel on tõsiselt raske aru saada, miks see seltskond üldse koos käib, kui nad tegelikult ei suuda üksteist eriti kannatada (rääkimata sellest, et nad tegelikult raamatuid ei loe ega ka räägi raamatutest), kuid samas on just see, et siin on nii erinevad isiksused koos, kelle vahel on rohkem konflikte kui tavaliselt krimiraamatutes, mis selle loo väga huvitavaks teeb, sest sellised konfliktid annavad neile kõigile põhjuse, miks just nemad võiksid olla need, kelle käed on verised ja sedasi on see lugu mõnusalt segane, kuni jõuab vägagi selge lõpuni.
Ning endiselt iseloomustan ma seda raamatut sedasi - võtke Agatha Christie “Ja ei jäänud teda ka” ning Stephen Kingi “Hiilgus” ja saategi selle raamatu, sest siin on seda christieliku suletud ruumi müsteeriumi ning kingiliku õudus krimi müsteeriumi.
Hea lugemine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar