„Draakoni silmad“ on õuduskirjanduse kuninga Stephen Kingi (1947) loomingus selgelt eristuv teos, maagiaküllane noortefantaasia, mida ühendab „Tumeda Torni“ saagaga kurja võlur Flaggi tegelaskuju. King kirjutas romaani oma teismelisele tütrele, kes ei soovinud lugeda isa tavapärastest õudustest, vaid hoopis draakonitest, printsidest ja võlukunstist.
Delaini kuningriigis tõuseb võlur Flaggi intriigide tulemusel vana kuninga surma järel troonile tema noorem poeg, 12-aastane Thomas, samal ajal kui seaduslik troonipärija, prints Peter, suletakse ülikõrgesse Nõelatorni, süüdistatuna oma isa mürgitamises. Algab klassikaline hea ja kurja võitlus õigluse taas jaluleseadmiseks.
Fantasy, YA
Oli kas aasta 89 või 90, igatahes olin ma keskkoolis ja lõpuks oli mul inglise keele õpetaja, kes tegi õppimise huvitavaks ja soovitas keele õppimiseks raamatuid lugeda, filme vaadata ja kirjasõpru leida, kellele inglise keeles kirjutada. Esimene raamat, mida ma inglise keeles lugesin oli “Lorna Doone” lühiversioon, mille lõpus oli raskemate sõnade jaoks sõnastik ja teine raamat …
Teine raamat mille ma ingilise keeles, sõnaraamatu abiga (vähemalt esimesed 20lk) läbi lugesin oligi seesama mõnus muinasjutt. Et siis minu esimene Kingi oli tema ebatüüpiline lugu. Sellele jägnesid (ma ei mäleta mis järjekorras) Shining, Cujo, Dolores Claiborne, Pet Sematary, Misery ja veel palju teisi. Aga see raamat on mul endiselt meeles. Ma ei mäleta kõike, kuid ma mäletasin seda torni, suurätte ja kangastelgi.
See muinasjutt, mille King kirjutas oma tütrele, et seal oleks draakoneid ja põnevust ja maagiat, on kirjutatud täpselt sellises klassikalises stiilis, kus lugu annab edasi jutustaja, lisades loole oma kommentaare, andes vihjeid tulevale ja meenutades lugejale varem toimunut. Siin on tõesti draakon (kahjuks küll mitte kauaks) siin on kaks venda, kelle elusid suunab kurikaval maag (või mis iganes olend ta siis tegelikult on), kellel on omad eesmärgid, miks ta midagi teeb ja miks ta üha uuesti tuleb tagasi siia kuningriiki, et sel hetkel valitsevat kuningat piinata, ühel või teisel viisil. Puudub vaid klassikaline kolme reegel, kuid muigu on see üks täiesti vendade Grimmide vääriline muinasjutt.
Kuigi selles muinasjutus on mõningad õudusjutu elemendid, siis samasugused on ka Grimmide muinasjuttudes ja samaväärilised on ka Potteri lugudes, seega sobiks ka see suurepäraselt lastele unejutuks. Lugu mida on ikka ja jälle hea üle lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar