The Midnight Witch

Raamat: The Midnight Witch by Paula Brackston (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17910080-the-midnight-witch

„Surnud on harva vaiksed. Kõik mida nad vajavad selleks, et neid kuuldaks, on keegi kes on valmis neid kuulama. Ma olen kogu oma elu surnuid kuulanud.“

Lilith on kuuenda Randori hertsogi tütar. Ta on üks Londoni ilusamaid noori neiusid ning ta on kihlatud linna kõige ihaldusväärseima poissmehega. Samas on ta ka nõid.

Kui tema isa sureb, läheb tiitel edasi ta äbarikule vennale, Freddile. Kuid Lilith, keda on õpetatud nekromantia kunstis, on see kes pärib isa koha Lazaruse sekti peanõiana. Ning Lilith on see kes peab silmitsi seisma Vahimeeste ähvardustega. Vahimehed on tugev võlurite kogum, kes on nõuks võtnud Lazaruse sektilt röövida Eliksiir, ning kasutada seda iseenda huvides. Lilith teab mis on Lazaruse põhimõte: saladus ja vaikus. Kui kasvõi ühte neist murda võib ohtu sattuda nii sekt kui ka kõik see mida ta siiani kalliks on pidanud. Ta on kogu oma elu seda põhimõtet väga tõsiselt võtnud, isegi nõustunud abielluma oma kaasnõia, võluva vikont Louis Harcourtiga.

See kõik aga muutub, kui ta kohtub Bramiga, andeka kunstnikuga, kes pole ei nõid ega ka kuulu ta samasse klassi kui Lilith. Koos Bramiga ei pea ta hoidma saladusi ega ka olema vaikne. Vaatamata Lilithi lojaalsusele nende sekti suhtes ning tema kohustusele tema pere ees, ei suuda Lilith enam oma elu nõiana saladuses hoida selle mehe ees, keda ta armastab.

Kuid talle rääkides riskib Lilith kõigega.

Paranormal, Romance, History

See oli üks imelik raamat, mis võib osutuda täielikuks pähkliks sarilugejale, kes tavaliselt petab iseennast väikse valega – veel üks peatükk ja siis jään magama. Siin raamatus nimelt pole peatükke, kogu lugu on üks vahepeatusteta lugu, isegi kui ta on kirjutatud kolme isiku vaatevinklist (Lilith räägib mina vormis ja Bram ning Stricklend on kolmandas isikus) ja jutustaja vahetub tihtipeale keset lõiku (või siis oli see vaid mulle saadetud ARCi probleem).

Igatahes, kui suudab ära harjuda selle imeliku kirjutamisstiiliga, siis leiab lugeja end kistuna üsnagi huvitavasse ja keerulisse armastusloosse, mis on läbipõimunud nõidade ja võlurite ning maagiaga. Lugu kestab üle viie aasta, alates natuke enne I maailmasõja algust ning lõppeb paar aastat peale sõja lõppu.

See kuidas kaks armastavat inimest kokku saavad, kuidas nad üksteist tundma õpivad, kuidas saatus ja aeg neid taas üksteisest lahti kisub, kuidas nad taas tee üksteise juurde leiavad, see kõik on väga huvitav. Maailm muutub nende ümber ja ka nemad muutuvad koos sellega, kuid üks mis jääb muutumatuks on nende armastus. Selle lihtsa ja ilusa armastuse teeb keeruliseks Lilithi saladus ja Brami seisus, Lilithi pere ning sekti vaenlased, kuid lõpuks on tähtis siiski vaid nende kahe usk üksteisesse.

Loo pahar on tõsiselt julm ja kuritahtlik tegelane, kes on valmis tegema igasuguseid kohutavaid asju ning olema alati surmkindel, et tema tegevus on õigustatud ning ainuõige. Kahjuks on tal ka pimesi järgijaid, kes aitavad tal tema kohutavaid plaane ellu viia.

Raamatu lõpp meenutas mulle väga Rachel Caine Revivalist sarja, lihtsalt siin polnud abis usinad nanoosaksesed vaid tegemist oli puhta maagia ning paari tilga verega.

Lõppkokkuvõttes polnud lugu üldsegi mitte paha. Jah paar asja olid natuke mööda, kuid kunagi ei saagi ükski lugu ideaalne olla, ning lõpuks oli ikkagi tegu ilusa looga armastusest, maagiast ning kunstist.

De Niro: A Biography

Raamat: De Niro: A Biography by Shawn Levy ( 28. Oktoober 2014)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20697395-de-niro

Kõik usuvad, et Robert De Niro on üks parimatest, kui isegi mitte parim, näitleja üleüldse. Tema osatäitmised, eriti tema karjääri esimese 20 aasta jooksul, olid käsiteldamatud. Ristiisa, Taxi Driver, Mean Streets, The Deer Hunter, Raging Bull – kõik nad võlusid kinokülastajaid – tema talent oli midagi sellist, mida kohtab kas väga harva või üldse mitte. Kuid De Nirost endast on väga vähe teada, ta on väga eraklik inimene, kelle avalikud esinemised on olnud tihtipeale kas kokutavad või siis imelikud. Tema avalikke esinemisi oli lausa valus vaadata, kui võrrelda neid tema kinolina tegelastega. Selles elegantses ning kaasahaaravas biograafias kirjeldab Shawn Levy neid erinevaid De Niro külgi – tema tegelaskujusid ja seda meest, püüdes mõista kuidas ta arenes näitlejaks, kes kasutab rolle, et peita oma tegelikku elu, ning kes küüd keeldub rollidest mis nõuaks sama sügavat tööd kui varem, ning eelistab rolle kus tal pole tal oma talenti pea üldse vaja kasutada.  

Alustades De Niro lapsepõlvest kunstnike lapsena (keda tihti kutsuti Bobby Milk (Piim) kuna ta jume oli väga valge) jõuame tema abieludeni ning eluni isana, restorani omanikuna ning heategijana ning loomulikult ta hiljutiste ekraani külastusteni. Levi on kirjutanud biograafia nagu novelli, kus peategelase sisemine võitlus viib ta näitlejameisterlikkuse tippudeni. Lisaks De Nirole on raamatus juttu ka paljusest teistest tähtsatest tegelaskujudest, kes on mõjutanud tema karjääri ja elu, nagu näiteks Martin Scorcese, Francis Ford Coppola, Meryl Streep, John Cazale ning paljud teised

Biography 

Kes siis ei tahaks lugeda Robert De Niro koha?

Kas te näiteks teadsite, et Robert De Niro isa nimi on samuti Robert De Niro ja ta on maalikunstnik/luuletaja?

Et ka ta ema oli kunstnik ja tegeles ka kinnisvara ostu/müügiga?

Kas te teadsite, et tal on 6 last (üks lapsendatud, kolm surogaatemadega, kaks tavaliselt)?

Et ta vanim poeg on kinnisvaramogul?

Et ta on mänginud filmis koos Gerard Depardieuga (1900/Novecento)?

Et ta on ühe filmi jaoks oma keha treeninud nii, et tal oli vaid 3% keharasvu ning teise filmi jaoks võttis ta nii palju juurde, et tal tekkisid tõsised probleemid liikumise ja hingamisega (Raging Bull ja Cape Fear)?

Et tema on Tribeca Filmifestivali taga ja ka TriBeCa Productions üks juhtidest?

Et kuulus restoran Nobu on tema oma ja välja kasvanud tema soovist tuua New Yorki hea sushi restoran?

Et tal on hotelle nii New Yorgis kui ka Las Vegases ja plaanitakse neid ehitada ka mujale maailmas?

Et sellel ajal kui meie nägime filmi Once Upon a Time in America pea täismõõdus (3 tundi) näidati ameeriklastele lühiversiooni (pea kaks tundi)? 

Need ja paljud muud huvitavad ja võib-olla mitte nii huvitavad faktid on siin raamatus kõik koos. Kuna De Niro ise on väga kidakeelne ajakirjandusega ning ei ole ka huvitatud oma eluloo kirjapanekust, on selle raamatu kirjutamisel ära kasutatud materjalid mille De Niro on annetanud Texase ülikoolile, ajakirjandust ning interviusid teda tundnud inimestega. 

See oli huvitav raamat, eriti neile kes teavad seda näitlejat, Robert De Nirot, teavad tema filme, kuid ei tea millist vaeva ta algaastatel nägi, et portreteerida oma kas väljamõeldud või päriselu tegelasi võimalikult reaalselt ja usutavalt. Huvitav on lugeda kuidas tema kaasaegsed on teda mõjutanud ja tema neid. Tihtipeale on De Niro tutvustuse sisse lükitud ka lühitutvustusi teiste temaga tihedalt seotud näitlejate/direktorite kohta ja see kõik on väga huvitav. 

Mida kaugemale lugu jõuab, seda vähemaks jääb juttu filmidest ja jutt läheb rohkem De Niro muudele filmimaailmaga, kinnisvaraäriga, restoranidega ja hotellidega seotud asjadele. Loomulikult on palju juttu ka De Niro peredest ja lastest. Vahepeal läheb jutt isegi selliste teemade peale mida ma tegelikult kellegi eluloost lugeda ei tahaks – tema vastu esitatud kohtukutsed, tema vastu sooritatud kuritööd, peaaegu piinlikult isiklik info, mille kohta ma üksikasjalikku kirjeldust lugeda ei tahaks. Seda oleks võinud ka möödaminnes mainida ja rohkem aega pühendada viimaste aastate võib-olla mitte nii väga eduka filmikarjääri peale. 

Mis mind veel raamatu viimase kahes peatükis häirima hakkas, oli see et kogu jutt käis minevikus – ta tegi ja ta oli – kuid De Niro on veel olemas ja ta endiselt teeb, seega oleks minu arust olnud mõistlikum, kui vähemalt viimase peatüki lõpus oleks kasutatud oleviku vormi. 

Ma pean tunnistama, et kuigi ma tean väga hästi kes on Robert De Niro (minu esimene film De Niroga oli Kolm korda Ameerikas, samuti tuntud kui ka Ükskord Ameerikas, lihtsalt kuna film oli kolm tundi pikk, siis sai talle uus nimi hellitavalt pandud), ei ole ma siiski näinud neid filme, mis ta filmimaailma säravamate tähtede hulka tõstsid, seega olen ma eesmärgiks võtnud nad kõik ära vaadata. Minu arvamusi nende filmide kohta saate lugeda siit.

Üldkokkuvõttes oli tegu väga huvitava raamatuga, kui te olete teadlik Robert De Nirost, kui te olete huvitatud filmimaailmast ja kes tahab temast rohkem teada saada – mitte tema kohta käivaid kuulujutte vaid tema seotusest filmimaailmaga. Ma lihtsalt soovin, et raamat poleks olnud läbinisti kirjutatud kui järelehüüe.

The Last Werewolf

Raamat: The Last Werewolf (The Last Werewolf/Bloodlines Trilogy #1) by Glen Duncan (2011) 
Hinne: C
 Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/review/show/847492476  

„Siis avas ta suu et karjuda – kuid tundis mu ära. See oli täpselt see mida ma oodanud olin. Ta kangestus. Vaatas mulle silma. Ja ütles, „See oled sina.““

Saage tuttavaks Jakega. Ta on pisut vanaldane (ta saab märtsis 201), kuid te ei pakuks seda talle kunagi. Lõputu seksimine ning võimlemine on kõige võti – ning loomulikult ka palju loomset proteiini. Jake on libahunt ning pärast ta viimase kaasaegse õnnetut ning julma surma, on Jake viimane oma liigist. Kuigi ta on füüsiliselt terve, on ta sügavalt depresiivne ning üksildane.

Jake depresioon on ta viinud lõpuks sellisesse seisundisse, kus ta kaalub vägagi tõsiselt enesetappu – isegi kui see peaks tähendama sajandite pikkuse legendi hävitamist. Talle tundub piisavalt kerge kõike lõpetada. Kuid täiesti erinevatel põhjustel ajavad teda taga kaks vägagi ohtlikku grupeeringut, kes on valmis kõigeks, et teda elus hoida.

Fantasy, Paranormal, Horror, Thriller, Romance

Alustagem sellest, et täna (09.09.14) on täiskuu, seega on vägagi sobilik kirjutada libahuntidest :).

Glen Duncani Viimane Libahunt on vägagi huvitav ja imelik raamat. Taas kord pakutakse lugejatele uut ja huvitavat ideed libahuntidest, nende toitumisharjumustest, nende ajaloost, nende vaenlastest ning teistest paranormaalsetest elukatest, kes meiega koos maakeral eksisteerivad.

Jake on kakssada aastat vana depressioonis libahunt, kes on ka viimane libahunt, pärast seda kui taas on üks neist tapetud fanaatilise küti, Graineri, poolt, kelle järgmine, viimane ja ainus sihtmärk on olnud juba aastaid Jake (kuna Jake on kunagi ammu tapnud ning ära söönud Graineri isa). Seega peale viimast täiskuud, enne järgmist, algabki „kassi ja hiire“ mäng, kuid Jake ei taha mängida, ta tahab vaid surra. Seega teeb Grainer vahendeid valimata kõik, et Jake vihale ajada.

Kuid veel enne kui uus täiskuu taevasse tõusta jõuab, enne kui viimane jaht võiks alata … juhtuvad teised asjad ning need asjad panevad juhtuma teised asjad ning need asjad paljastavad muid asju, mis on juba pikemat aega toimunud.

Kogu lugu on kaasakiskuv oma huvitavate tegelaskujude, nende ajalooga ning neid ees ootava tulevikuga. Seda kõike on huvitav jälgida ning püüda ette aimata. Loo algus on üsna depressiivne, julm ning sünge, kuid koos uute paljastustega muutub ka lugu lootusrikkalt helgemaks. Jah, aegajalt oli lugu raske lugeda, sest vahepeal on ta hüplik ning vahepeal on dialoogis olevad seletused ning heietused nii pikad, et jõuad ära unustada, millest jutt oli, kuid sellega harjub ning peagi see enam ei sega. Lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam aru saada, et ilma armastuseta me mitte ei ela vaid lihtsalt eksisteerime. 

Lõppkokkuvõttes oli hea lugu.

Kas ma loen ka sarja teisi raamatuid (Talulla Rising, By Blood We Live) – ei tea, päris huvitavad tunduvad, kuid selleks tuleb ju aega leida :)

See pilt pole küll hea iseloomustus sellele loole, kuid mulle lihstals meenus see pilt kui ma lugesin loo teist poolt ja pilt on ju hea :).

https://www.facebook.com/chiarabautistaartwork?ref=profile

Screwdrivered

Raamat: Screwdrivered (Coctail #3) by Alice Clayton (2014)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18759748-screwdrivered

Päeval on Viv Franklin tarkvara programmide kirjutaja. Öösiti on Vivian kapi-armastus-romaanide-austaja, kes unistab oma rüütlist valgel ratsul või kauboist metsikul hobusel, või siis vormis tuletõrjujast, kes ta jalust rabab. Ning ta kannab ka korsette – ärgem korsette unusta.

Kui üks telefonikõne toob uudise, et ta on pärinud ilusa vana maja Mendocinos, Californias, oma ammu unustatud vanatädilt, kolib ta kogu oma elu teisele poole kontinenti, et võtta ette üsnagi armastusromaani vääriline seiklus. Kuid armastusromaanides on alati oma vimkad sees, kas pole nii?

Majaga tuleb kaasa ka kauboi, kes paneb ta reied värisema. Sest kauboi Hank on täiesti värisevate reite vääriline. Kuid seal on ka raamatukoguhoidja, Clark Barrow. Ning tema paneb Viviani hinge värisema. Kas villane jakk ning küünarnuki tugevdused suudavad võistelda nahast jalakaitsete ning kannustega? Võite lehmakoogi selle peale panti panna.

Romace, Comedy

 

Et siis kolmas raamat Kokteili sarjas. Esimesed kaks raamatut Wallbanger ja Rusty Nailed olid Carolinest ja Simonist. See raamat on Simoni kooliõest, kes kolib Läänerannikule, kuna ta vanatädi on talle pärandanud oma rannikuäärse maja ja farmi.

 Viv, kes armastab lugeda armastusromaane, ning pimekohtingutel end tihti leiab unistamast mõnest raamatukangelasele väärilisest kohtingust, saab keset ööd telefonikõne, mis annab talle võimaluse oma elu raamatuseikluseks kujutada. Sest kus mujal siis selliseid asju juhtub kui mitte raamatus :).

Ja kui veel majaga koos tuleb ka suu vett jooksma panev kauboi, kes hoolitseb hobuste ja kanade eest, kuid tõsi küll jah, on tiba napisõnaline ja kohalike sõnul lihtne – tema eelistus on pikad, peenikesed, rinnakad ja blondid – siis seda enam on Viv veendunud, et ta suudab Hanki ümber veenda, täpselt nii nagu raamatutes ikka, sest tema on väike, sportlik, rinnakas, tätoveeritud, augustatud ja brünett.

Kuid lisaks Hankile tuleb koos majaga ka Clark, kohalik raamatukoguhoidja, ajalooseltsi juhataja ning ajalooliste väärtuste kaitsja. Nende kahe vahel tekivad tulised sõnavahetused, kui Viv Clarkile teatab millised plaanid tal selle vana ja laguneva majaga on, ning Clark teatab talle, et ta ei tohi selles majas teha mitte midagi, mitte midagi ilma et ta seda ennem Clarkiga ei kooskõlasta. :)

Ja sedasi siis ongi Vivianil valida kahe suurepärase isase vahel. Üks on pikk, musklis, blond, lihtne ja teine on pikk, musklis, šokolaadipruunide silmadega ning tõsiselt vihaleajav :).

Vivianile tulevad appi ka Caroline ja Simon. Nädalad mööduvad, ning Viv püüab üha enam Hanki tähelepanu endale tõmmata, sest raamatukangelanna peab ju alati vaeva nägema, et oma kangelane kätte saada. Samas on ka Clark alati majas, et aidata tal vanatädi asju sorteerida ja kas minema visata või heategevuseks anda või alles hoida. Kui Vivian tagasi Philadelphiasse läheb, et oma elu seal kokku pakkida ja oma firma isale müüa, helistab Clark pea igal õhtul ja nad räägivad tunde kõigest ja paljustki muust.

Kui Vivian siis tagasi Mendocinosse tuleb, tabab ta end mõttelt, et ta pole selle nädala jooksul mitte kordagi Hankile mõelnud, küll aga on ta mõtetes alalõpmata Clark. Kuid ei, raamatukangelanna peab oma kauboi saama, mitte raamatukoguhoidja.

See oli niiiiiiiiiiiii naljakas raamat, et ma hakkasin naerma esimesest peatükist peale ja ka nüüd kui ma seda arvustust kirjutan ei suuda ma endiselt naeratust näolt pühkida. See oli tõsiselt andekalt kirjutatud pea paroodia sugemetega komöödia.

Taas kord oli see üks selline raamat, mida ma näen täiesti reaalset suurel kinolinal ja kõik need Viviiani romantilised nägemused oleks sisse loetud madala ning mesise meeshääle poolt :).

Väga hea komöödia!!!!

The Beautiful Ashes

Raamat: The Beautiful Ashes (Broken Destiny #1) by Jeaniene Frost (2014)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17158976-the-beautiful-ashes

Varjude maailmas on kõik võimalik. Kuid oma saatuse eest ei põgene ka seal.

Juba lapsepõlvest saati on Ivy näinud nägemusi imelikest maailmadest, mis on peidus meie maailmas. Kuid kui ta õde kadunuks jääb, saab Ivy teada vägagi kohutava tõe – tema nägemused on reaalsed ning tema õde on vangis ühes neist paralleel maailmadest. Ning ainus inimene kes teda usub on ohtlikult atraktiivne noormees, kes on vastavalt iidsele legendile, loodud teda reetma.

Adrian võis küll selja keerata neile, kes teda kasvatasid, kuid see ei tähenda seda, et ta saab sama kergelt hüljata ka talle määratud saatust … ja see ei loe, kui tugevat tõmmet ta Ivy vastu tunneb. Üheskoos tuleb neil leida võimas iidne relv, mis aitab Ivyl päästa ta õde, kuid Adrian teab midagi mida Ivy ei tea: iga samm viib Ivy lähemale tüdruku enda saatusele, ning sõjale mis meie maailma ähvardab. Varem või hiljem seisavad Ivy ja Adrian erinevates leerides. Ning nende vahel pole muud kui tuhk …

YA, Paranormal, Romance, Action

Jeaniene Frost, kelle sulest on tulnud suurepärased Night Huntress maailma raamatud, on nüüd siis alustanud uue sarja kirjutamist.

Seekord on siis lugu deemonites ja inglitest ja inimestest (loe: etturitest) (kas ei tule tuttav ette – J.R. Ward Fallen Angel sari?) See lugu on siis paranormaalsetest tegelastest, armastusest, usaldusest ja usust.

Kui ma raamatut lugema hakkasin, siis ma püüdsin oma ajusoppidest üles leida, et kas selle raamatu Adrian polnud mitte juba ka Night Huntressi maailmas koos Cati ja Bonesiga, sest alguses ei paljastata milline olevus Adrian on, kuid see on kindel, et ta pole päris tavaline inimene. No kui ka Cati maailmas oli Adrian, siis polnud see kindlasti see sama Adrian.

Ivi on siis ühe iidse suguvõsa viimane järglane ning sellega seoses on tal võimeid, mida tavainimestel pole. Kui ta õde röövitakse ja vanemad tapetakse, asub ta ise otsima röövijaid, et õde päästa.

Otsingute käigus satub ta Adriani otsa, kui Ivyt rünnatakse ja Adrian talle appi tuleb, et põgeneda. Põgenedes kohtuvad nad Zackiga , ingliga, kes on saatnud Adriani Ivyt aitama. Kui Zack paljastab kes on Ivy kauged esivanemad, satub Adrian raevu ning vannub, et ta teeb kõik endast oleneva, et mitte täita talle antud saatust, kuna pea kõik tema esivanemad on Ivy esivanematele kuidagi halba teinud.

Kuid kõigel sellel pole mingit tähtsust, sest üheskoos tuleb neil minna otsima deemonite maailmast seda relva mille abiga saaks Ivy päästa oma õe ning Adrian hävitada selle deemoni kes teda kasvatanud on. Ja otse loomulikult suudab vaid Ivy tajuda kus on relv ja Adrian suudab leida uksi, mis viivad deemonite maailma.

Kui saata mingile tähtsale ja ohtlikule missioonile kaks inimest, kes on oma liigi parimad esindajad (Adrian on laiaõlgne, pesulauakõhuga, pea kaks meetrit suu_vett_jooksma_panevat isane ja Ivy on väike, pikkade tumedate juustega, mõõdukalt sportlik neiu) siis ei saa ju teisiti, kui neil hakkavad üksteise vastu tunded tekkima. Kas see on siis ülim viha või ülim iha, kuid nad mõlemad usuvad, et see armastus mida nad tunnevad ei ole kuidagi seotud nende saatusega.

Kui Ivy saab teada, kes on Adrani esivanemad ja kuidas ta Ivyga seotud on siis kaotab Ivy viimasegi usalduse Adriani vastu ning astub samme, mis võiks tähendada nende mõlemi lõppu, kuid kuna siiski on tegemist sarja esimese raamatuga, siis lõppeb raamat põhimõtteliselt õnnelikult nii nagu arvata olgii ning lugu jätkub järgmises raamatus.

See oli hea raamat, kerge lugeda. Tõsi, vahel tiba etteaimatav, kuid siiski huvitav.

California

Raamat: California by Edan Lepucki (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18774020-california  

See maailm, mida Cal ja Frida on siiani teadnud, on kadunud ning nad on laguneva Los Angelese seljataha jätnud. Nüüd elavad nad keset metsikut loodust hütis, töötades külg külje kõrval ning püüdes oma päevi meeldivaks muuta vaatamata nende isolatsioonile ning raskustele millega neil silmitsi seista tuleb. Neid närib pidev hirm tuleviku ees ning samas leinavad nad taga minevikku mida enam elustada ei saa ja ainust lohutust leiavad nad üksteisest. Kuid nende ebakindel kindlus mille nad endale loonud on paiskub uppi kui selgub, et Frida on rase.

Teadmatus hirmutab neid ning nad pole kindlad kas suudavad last üksi kasvatada, seega võtavad Cal ja Frida ette teekonna lähimasse kaitstud ning paranoilisse asundusse, millel on oma tumedad saladused. Need inimesed võiks neile pakkuda kindlustunnet, kuid peagi mõistavad Cal ja Frida et see kogukond on omamoodi samuti neile ohtlik. Selles tundmatus maailmas, kus kõik ja igaüks võib endast kujutada ohtu, peavad noored kiiresti otsustama, keda nad võivad usaldada.

Drama, Dystopia

Tegemist on ühe huvitava düstoopilise looga. Kui tavaliselt on düstoopia lood pubekatest/noorukitest, kes peavad maailma päästma, ning kes leiavad oma elu armastuse, siis see lugu ei ole armastuse leidmise lugu, see on draama noorest abielupaarist, kes ei torma maailma päästma, vaid püüavad päästa oma enda väikest, nüüdseks suurenevat peret.

Lugu saab alguse sellel hetkel, kui Frida loeb päevi ja avastab, et ta päevad on hiljaks jäänud. Selleks hetkeks on nad juba aastaid metsas elanud ja teavad väga hästi millega neil tuleb silmitsi seista kui nende pere kasvab. Nende aastate jooksul on nad suhelnud ühe teise perega, kes elas nende ligiduses metsas, seega on Cal kuulnud Bo’lt, et umbes kahe päeva tee kaugusel peaks olema üks asundus, kuid see asundus on väga tugeva valve all ja seal elavad inimesed on vägagi paranoilised võõraste suhtes.

Kuid neil ei ole teist võimalust, kui nad tahavad last. Seega lähevad nad otsima seda imelikku asundust. Kohale jõudes saavad nad nii meeldivate kui ka ebameeldivate üllatuste osaliseks. Nad püüavad kogukonnaga sulanduda, püüavad omaltpoolt anda midagi vajalikku sellele kogukonnale. 

Samal ajal, kui lugu liigub edasi, pakutakse lugejatele ka piisavalt pilguheite minevikku, et nad mõistaks miks on suurlinnad varemetes või siis aiaga piiratud ning sissepääs on vaid väga rikastel inimestel, kuidas noorpaar kohtus, miks nad linnast lahkusid, mida nad leidsid eest metsa tulles, kuidas nad on elanud kõik need aastad, kuidas tekkis see asundus kuhu nad jõudnud on, miks on selle sunduse inimesed paranoilised ja miks on neil sellised imelikud reeglid.

Mingi moment ma olin valmis raamatut pooleli jätma, sest ma ei suutnud kuidagi ette kujutada, et see lugu võiks positiivselt või vähegi õnnelikult lõppeda, sest kõik vihjed minevikule ning võimalikult tulevikule olid tumedad, kuid ma jätkasin siiski lugemist. Ja lugu polnud ju sugugi paha, väga hea isegi, lihtsalt lõpp oli kuidagi vale. Mina oleks loo lõpetanud eelviimase peatükiga, sest viimane peatükk oleks nagu hiljem järelmõttena juurde lisatud nende jaoks, kes kohe peavad kindlalt teadma, et lugu lõppes õnnelikult, kuid kui aus olla, siis isegi peale seda peatükk on siiski suur võimalus et see kõik …

Aga jah, üleüldiselt oli tegu ühe huvitava düstoopilise looga.