Walking Disaster

Raamat: Walking Disaster (Beautiful #2) by Jamie McGuire (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/book/show/15745950-walking-disaster

Igal lool on kaks poolt. Kui Beautiful Disaster oli Abby lugu, siis Walking Disaster on Travise lugu.

Travise elu on täis kiireid naisi, põrandaaluseid hasartmänge ning julmust. Kuid just siis kui ta on hakanud arvama, et ta on võitmatu, surub Abby Abernathy ta põlvili.

YA, Romance

See eelmine raamat Beautiful Disaster, ilmus kaks aastat tagasi, mina lugesin seda kuskil eelmisel aastal, ühesõnaga ammu.

Nüüd on siis sama raamat lihtsalt meespeategelase silmade läbi. Midagi umbes nii nagu Twilightil on teine versioon Midnight sun, kus sama lugu, teine nurk.

Kuid … kui lugeda Walking Disasterit, siis sain ma aru, et algselt on kirjanik, kirjutanud seda lugu nende mõlemi vaatenurgast, kuid ilmselt on toimetaja soovitanud, et ta Travise osa välja võtaks ja vaid Abby osa sisse jätaks. Selline mõte tuleb sellest, et esialgu on praegune lugu jube hüplik ja ebamäärane. Kui need jupid, mis olid eelnevalt juba valmis kirjutatud otsa saavad, ning ta hakkab juba seda raamatut kirjutama, muutub lugu palju ladusamaks. Kuigi ka nüüd hüppab ta üle mõningatest sündmustest millest oli rohkem juttu eelnenud raamatus, on siiski lugu palju paremini jälgitav.

Ma loodan, et ta sulandab need kaks raamatut kunagi kokku üheks raamatuks, nii nagu nad ilmselt algselt mõeldud olid, mis sellest, et sellest saaks u 800 lehega raamat, sedasi oleks seda palju parem lugeda.

Kuid loo enda juurde. Tegu on siis noore, kuskil kahekümnendate alguses ülikooliõpilasega, kes on hea õpilane, võitleb raha eest illegaalsetel rusikavõitlustel, joob alkoholi rohkem kui vett, ning ta diivanilt on läbi käinud pea kõik ülikooli naised. Selline „meeldiv“ noormees. Ja siis ühel hetkel kohtub ta esmakursuslasega, kes ei olegi temast huvitatud. Seega, sihik sirgeks ning avagem Travise võlude kuulipilduja.

Nagu ikka, pärast võitlust ning vastupuiklemist, saab ta tüdruku oma voodisse, esmalt lihtsalt magama ning siis kui ta lõpuks saab ka kaugemale, siis ta tegelikult kaotab tüdruku ja mõistab ka samas, et kaotas oma südame.

Järgneb tsükkel alkoholist ning võitlustest, mis lõppeb loomulikult sellega, et noored leiavad taas üksteist ning kinnitavad seda abiellumisega.

Kui Beautiful Disaster lõppes sellega, et Abby laseb endale Travise perekonnanimega tatoo teha, siis Walking Disaster läheb natuke edasi, nimelt 11 aastat edasi ja selleks hetkeks on joodikust tänavavõitlejast saanud salaagent, kelle naine on matemaatikaõpetaja ning neil on kaksikud poeg ja tütar ning kolmas võsuke on kohe kohe sündimas … selline tõeline HEA lõpp.

Tõsiselt, see raamat on ju tegelikult ühest noorest agressiivsest ning vägagi isekast noormehest, kes ei hooli kellestki, ega millestki, kuni hetkeni kuni ta leiab endale uue kinnisidee. Ta on lapsepõlves kaotanud oma ema, ta isa on olnud aastaid alkohoolik ning klobinud nii teda kui ka ta vendi, ta on oma vendadega kakelnud lapsepõlvest saati, ning ta leiab endiselt, et täiesti normaalne on kõik probleemid lahendada kakeldes ning ohtralt alkoholi juues … ja mis asja juures kõige hullem on, on see et kõik noored neiud, eks seda või siis eelnevat raamatut on lugenud, kõik õhkavad Travise järele – agressiivse joodiku järele.

See pole just mu meeldivaim lugemiskogemus, kui mitte ka hulleim.