Korter Pariisis

Raamat: The Paris Apartment by Lucy Foley, tõlge Piret Lemetti (2022) ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60547709-korter-pariisis                 

Tere tulemast korterisse aadressil Rue des Amants 12!

Kaunis vana kortermaja, eemal Eiffeli torni tuledesärast ja Seine’i rahvarohketest kallastest.

Paik, kus ükski asi ei jää märkamata ja kõigil on lugu, mida nad sooviksid hoida luku ja riivi taga.

Alati kõike nägev uksehoidja.

Reedetud sõber.

Uudishimulik ajakirjanik.

Naiivne tudeng.

Soovimatu külaline.

Eelmisel ööl leidis siin aset mõrv.

Korteri nr 3 ukse taga on peidus saladus.

Kelle käes on võti?

Jess vajab uut algust. Ta on rahatu ja üksi ning jättis just kõike muud kui ideaalsetel asjaoludel sinnapaika töökoha Brightonis. Ta Pariisis elav poolvend Ben ei olnud erilises vaimustuses, kui õde küsis, kas ta võiks mõnda aega tema juures peavarju saada, kuid ta ka ei keeldunud, ja üks mis kindel – Pariisis on kõik parem. Ent kui Jess kohale jõuab ja leiab eest imelise korteri – kuidas sai Ben seda endale lubada? –, ei ole venda seal.

Mida kauem on Ben kadunud, seda põhjalikumalt süveneb Jess venna asjadesse ja seda rohkem tekib tal küsimusi. Beni naabrid on veider ja mitte kõige sõbralikum seltskond. Jessi võis küll Pariisi tuua ta enda kirju minevik, kuid hakkab tunduma, et küsitav on hoopis Beni tulevik.

Crime, Mystery, Thriller

Selle looga on mul kahetised tunded - see on põnev ja mitmekihiline ja kaasakiskuv põnevik, kuid samas on see ka ärritavalt ebaloogiline lugu.

Kuid tegelikult ma selle raamatu just selle pärast lugemiseks valisingi, et selle kohta tuli nii erinevaid arvamusi ja samas võrreldi seda ühe mu eelmise aasta lemmiksarjaga - “Only Murders in the Building”.

Juba varem on seda lugu võrreldud sibulaga, kuna väljast kuldne maja koorub kiht kihi haava lahti eraldi lugudeks, mis võivad aga ei pea lugejat nutma ajada. Selles majas on viis korterit ja üks väravahimajake, ning kaheksa elaniku, pluss üks üürnik. Kuid kas see ikka on tavaline kortermaja, äkki on see hoopis … kuid samas kui see on hoopis …, siis ma ei saa aru, miks peaks seda saladuses hoidma üürniku eest ja miks peaks tema elu ohtu sattuma, kui ta teada saab, et see on ….

No, igatahes, kui loo peategelane Jess (kuigi tema pole ainuke kelle vaatepunktist lugu esitatakse) Pariisi jõuab, et oma venna juures (kes on selle maja üürnik) natuke hinge tõmmata peale seda kui ta viimasest töökohast kiiresti lahkuma pidi, pole venda teda ees ootamas, nagu ta lubanud oli. Aega läheb, kuid Jess saab majja lõpuks sisse, jõuab venna korterisse, tutvub lühikese aja jooksul kõigi elanikega, hakkab uurima, miks Ben ei vasta telefonile, miks kõik tunduvad nagu munakoortel käivat ja avastab, et kuidagi on ta vend segatud millegisse, mis ulatub isegi väljapoole selle maja piirdeaeda.

Lugedes püüad ära tabada, millises stiilis on autor oma põneviku üles ehitanud, et oleks kergem neid erinevaid lugusid jälgida, et ära näha kõiki vihjeid lõpplahendusele. Oli hetk kui olin päris kindel, et see on selline Agatha Christie “Mõrv Idaekspressis” stiilis lugu, sest siin majas polnud vist mitte kedagi, kes poleks ühel või teisel põhjusel Jesse venda vihanud ja nad on kõik nii kokkuhoidvad. Kuid Foley suudab selle ilusa ettekujutuse siiski täielikult lahti lammutada, kui ta toob sisse uued tegelased ja uued vihjed. Ja raamat ei lõppe kaugeltki mitte nii, nagu oleks oodata võinud (kuigi kui ausalt öelda, siis mingi hetk ma just sellist lõppu lootsingi, kuid Foley tegi tollel hetkel mulle selgeks, et lootus on lollide meelelahutus :))

Igatahes väga hästi üles ehitatud kinnise ruumi krimi, mis mängib lugejaga samamoodi nagu kass mängib hiirega, kui tal kõht täis on. 

Kuid mis mind häiris? Ma olen sedatüüpi lugeja, kes lugedes ehitab oma mõttes valmis kogu näitelava antud loo tegelastele vastavalt sellele, millise kirjelduse autor mulle kohast ja tegelastest annab. See lava - kortermaja Pariisis, sisehooviga maja, kus on viis korterit, plus väravavahimajake hoovi nurgas ja kelder ja pööningukorrus - see lava on nii vildakas ja loogikavaba, et ma ei saa aru, kuidas see maja püsti seisab või kuidas saavad elanikud üksteise akendesse sisehoovis vaadata ja kuidas osadel on vaid tänavapoolsed aknad ja kuidas saab neil olla kõiki kortereid läbiv toidulift ja seinatagune salatrepp, mis samuti kõikidest korteritest, samast seinast möödub ja kuidas saavad alumise korruse korterid olla väiksemad ja kitsamad kui ülemised ja kuidas saab korteri ukse taga trepil seistes kuulda sees toimuvast jutuajamisest iga sõna, kuid ei ole kuulda häälitsusi pööningult. Ja kuidas saab selle rikka maja kitsasse hoovi sobida väravavahimajake, mille katus laseb vett läbi ja aknad ei pea tuult. 

Kuid see on minu kiiks, et ma vajan reaalselt püsti püsivat hoonet, et mu fantaasia saaks loo tegelastega nende käikudel kaasas käia. Kui teil sellist kiiksu pole saate nautida andekalt kokku pandud põnevikku, kust ei puudu ka muhedad viited popkultuurile.

Mõnus põnevik!

The Wolf Den

Raamat: The Wolf Den (Wolf Den Trilogy #1) by Elodie Harper (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56563852-the-wolf-den     

Ta oma ema müüs ta orjusesse. Nüüd on ta Pompei bordellis. Tema eesmärk on ellu jääda. Ta nimi on Amara. Tere tulemast Hundiurgu …

Amara oli kunagi armastatud tütar, kuni ta isa surm paiskas nende pere vaesusesse. Nüüd on ta ori Pompei kurikuulsas bordellis, ja ta vihkab oma omanikku. Amara on tark, arukas ja leidlik, kuid  ta peab oma andeid varjama. Ühena hunditaridest on tema ainus väärtus selles, millist kirge ta suudab klientides äratada.

Kuid Amara vaim ei ole murtud.

Päevasel ajal käib ta koos teiste hunditaridega kõndimas Pompei tänavatel, nautides nendega koos naermist ja ühiselt unistamist, sest linna tänavad on täis võimalusi. See on koht, kus isega madalaim ori võib oma õnne ümber keerata. See on linn, kus kõigel on hind. Kuid kui palju võib Amarale tema vabadus maksma minna?

Hundiuru lugu jälgib Pompei unustatumaid naisi ühe lunaar aasta jooksul.

History, Drama, Fantasy 

Hundiurg on Amara lugu. Rahulik kuid samas dramaatiline lugu noorest orjast, kes kasvas üles Ateena lähistel arsti tütrena, kuni ta isa suri, olles saanud nakatuse oma kliendilt. Paar aastat suutis ema neid elus hoida, kuid siis pidi ta tütre majaorjaks müüma, et neil mingitki lootust oleks. Kuid Amara uus omanik, võttis ta hoopis konkubiiniks, kuid omaniku abikaasa polnud selle üle õnnelik, seega müüs ta tüdruku edasi ja orjaturult ostis ta koos ühe teise orjatari , Didoga, Pompei bordelli omanik. 

Amara ja Dido on Hundiurus koos kolme teise tüdrukuga, mõned neist seal elanud kogu elanud ja mõni on oma saatusega paremini leppinud kui teised. Amara saab oma uue ametiga hästi hakkama, kuid sisemiselt karjub ja nutab ta end igal hommikul magama. Nende omanik on nende kõigi vastu julm ja teeb neile kõigile igal võimalusel selgeks, mida ta neist mõtleb ja mida ta võib nendega teha, kui nad ei too piisavalt raha sisse.

Selle lunaarkalendri aasta jooksul suudab Amara oma elu parandada tänu oma südikusele ja tänu meestele, keda Veenus ta teele saadab. Kuid Amara loo kõrval on ka teiste tüdrukute ja orjade lood ning ka nende omaniku lugu. 

Nagu juba alguses öeldud, on see rahulik lugu, kuid see on väga otsekohene lugu ja ei ilusta Pompei orjade elu. Peatükid annavad ülevaate bordelli igapäevasest ja igaöisest elust ja ka elust rikkama elanikkonna elust läbi orjade silmade, andes ka aimu kuidas alamklass suhtub kõrgseltskonda ja kuidas kõrgseltskond suhtub vabameestesse. 

Kellegi elu selles Pompei osas, kus asub Hundi urg, pole kerge ja neil kõigil on unistused - alustades sellest, et süüa tahaks rohkem, puhkust oleks rohkem vaja ja loomulikult unistatakse vabamehe staatusest ja piisavast rikkusest et oma äri luua. Amara kasutab oma teadmisi ja oskusi selleks, et omanikule rohkem raha teenida, mis peaks tähendama ka talle endale suuremat elatisraha, kuid sellest vähesest mis talle tema uute tegevustega talle pudeneb, ei saa kunagi olla piisav, et ta saaks end vabaks osta, seega peab ta leidma partooni, kes on nõus teda ostma ja vabastama, kuid ka see pole ju lihtne. Kuid kui ei unista ja selle nimel ei tegutse, siis ka mitte miski kunagi ei muutu.

Seega rahulikult, päev päeva, draama draama järel liigub lugu lõpu poole, mis on osalt selline, mida võiks oodata, kuid samas ka mitte ja täiesti ootuspäraselt, läheb see lugu ka edasi järgmises raamatus. Hea lugemine, kuid nõuab kannatust. Ja kui olete Pompei varemetes käinud, siis tulevad meelde need majad, kus seinal oli fallose kujutis :).

Poeg

Raamat: Sønnen by Jo Nesbo, tõlge Annika Kupits (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59768189-poeg                

Sonny Lofthus, kunagine klassi priimus ja helge tulevikuga maadleja, on vanglas veetnud kõik oma täiskasvanuelu kaksteist aastat, kandes karistust teiste kurjategijate pattude eest. Kinnipeetavad käivad sellele salapärasele ja vaikivale heroiinisõltlasest üksiklasele pihtimas. Kuni ülestunnistus Sonny isa, legendaarse politseiniku surma kohta muudab kõikide tegelaste elu jäädavalt. Sonny isiklik ristiretk Oslo kireval kriminaalmaastikul on pöörde- ja detailirohke ning pinge püsib viimaste lehekülgedeni. See on mitmetasandiline lugu korruptsioonist, armastusest, sõltuvusest, õiglusest, kättemaksust ja usust, aga muidugi mitte ainult.

Crime, Mystery, Thriller

“Poeg” lugu on kahest mehest, politseinikust ja vangist. Politseinik on kaua oma ametis olnud, näinud ja teinud kõike, ka kõige hullemat, mida allmaailmaga tegelemine pakkuda võib. Vang on kunagi olnud täiesti tavaline teismeline, kelle isa, politseinik, sooritas enesetapu ja tunnistas üles, et on teinud koostööd allmaailmaga, ning pärast seda sai poisist narkoman ja peagi sattus ta vanglasse. 

Lugeda seda on nagu ekselda mööda labürinti ja eesmärk pole mitte ainult labürindi südamesse jõudmine vaid teel tuleb koguda ka erinevaid puzzle tükke. Mõni lugeja paneb puzzle enne keskpaika (lõppu) jõudmist kokku, mõnel läheb sellega kauem, kuid üks on kindel, et mõned tükid on meelega välja jäetud.

Selles loos on suurepärased karakterid, olgu nad siis head või halvad või segu heast ja halvast ning olgu nende osa raamatus väike või suur. 

Sonny on andekas noormees, kes vangi läinud väga noorelt ja ta pole kursis eluga vanglamüüride taga, seega kui ta vabaneb, peab ta uue eluga elamist õppima, kuid vaatamata nendele raskustele, suudab ta lühikese ajaga korraldada kõik nii, et ta saab oma eesmärgi täita enne, kui politsei ta kätte saab. 

Simon Kefas pika staažiga mitmeid kordi läbi põlenud ja isiklike probleemidega politseinik. Tema pahe pole alkohol, tema on oma pahest aastaid tagasi lahti saanud, kuid see ei tähenda, et tal muresid poleks - ta naine on pimedaks jäämas ja tal on vaja raha, et naist aidata, kuid ta on vist ainus politseinik, keda allmaailm tunneb kui murdumatu. 

See ei ole kerge lugu, kuid see on väga huvitav lugu nagu Nesbo raamatud ju teadagi on. Sellest raamatust pole ka kerge rääkida, sest ei taha kuidagi midagi tähtsat ette ära rääkida, parem on ise selle hullumeelse labürindijooksuga kaasa minna ja puzzletükke koguda.

Milla ja mere lapsed

 Raamat: Lampje by Annet Schaap, tõlge Kairi Look (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60228974-milla-ja-mere-lapsed                 

„Milla ja mere lapsed“ on muinasjutuline seikluslugu tormiste merede ja mereröövlite maailmast. Alati, kui päike loojub, süütab tuletornivahi tütar Milla tule, et hoiatada meresõitjaid karide eest. Ühel tormiööl jääb aga tuli süütamata ja õnnetuseks puruneb karidel laev. Karistuseks saadetakse Milla teenijana tööle Musta Villasse, mille kohta käivad jutud, et seal elab koletis. Tegelikult varjab kaljuserval asuv maja hoopis imelikumat ja imelisemat saladust.

Children

“Milla ja mere lapsed” on lugu, mis jääb lugejaga pikaks ajaks. See on lugu tüdrukust ja poisist ja neid ümbritsevatest täiskasvanutest. Siin on kurbust ja rõõmu, on kadedust ja heatahtlikkust, on mõistmatust ja avatust, on sõprust ja kuuluvustunnet. Siin on natuke “Väikese merineitsi” raamatut ja natuke ka “Salaaja” lugu kuid samas meenutas mulle see lugu ka väga Tim Burton erinevaid filme (Edward Käärkäsi, Big Fish, jne) sest siin on ka tema loodud olustiku ja tegelasi. Tim Burton koos Danny Elfmaniga saaksid sellest loost suurepärase nukufilmi teha.

See on omamoodi klassikaline muinaslugu, mis ei paku haldjaid ja vikerkaari ning maasikaid täis lagendike, vaid see on tõsine ja kurb lugu, mis saab just sellise lõpplahenduse, nagu peab. Kohe alguses tõmmatakse lugeja sügavale põhja, et ta saaks siis aegamisi üles torni tippu ronida, kus ta lõpuks saab hüppega vabaks, et leida täpselt seda, mida ta vajab. 

Suurepärane lugu, kuid mitte lugu, mida loeks iga õhtu natuke, see tuleb lugeda algusest lõpuni, et hing ei jääks rippuma teadmatusse, kuidas lugu edasi läheb. Ja lastele lugedes, on siin ka ilmselt omajagu seletamist.

Scrublands

 Raamat: Scrublands (Martin Scarsden #1) by Chris Hammer(2018) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/37655505-scrublands                 

Üksildases linnakeses, mis on pidevalt kestvast põuast põlvili surutud, avab karismaatiline ja pühendunud preester rahulikult tule oma koguduse pihta, tappes viis kirikulist enne kui teda tapetakse.

Aasta hiljem saabub Riversendi probleemide küüsis ajakirjanik Martin Sarsden, et kirjutada linnakesest aasta peale kohutavat tragöödiat. Kuid lood, mida ta kuuleb kohalikelt preestri ja tulistamisele eelnenud sündmuste kohta, et klapi üldtuntud versiooniga, mille avaldas ta oma auhindadega pärjatud päevaleht. Martin ei suuda oma kõhklusi endale hoida, samuti ka kohalike õhutustest mööda vaadata, ning asub uurima tõelist põhjust, mis viis sellise veresaunani.

Just siis kui Martin arvab, et ta on asjast aru saama hakanud, tabab linnakest uus šokeeriv paljastus, mis muudab selle kõik suurimaks looks Austraalias. Meedia saabub Riversendi ja Martin on nüüd kõigi tähelepanu keskpunktis. Tema soov teada saada, mis viis sellise tulistamiseni, on ühtäkki muutunud vägagi isiklikuks.

Maadeldes oma isiklike deemonitega on Martin valmis mängu panema kõik, et teada saada tõde, mis muutub üha õõvastavamaks ja keerulisemaks iga minutiga. Kuid tema tegevust tahavad peatada vägagi arvestatavad jõud, kes on valmis kõigeks, et linnakese saladus jääkski saladuseks.

Kaasakiskuv põnevik, mis jääb lugejaga veel pikaks ajaks ka pärast seda, kui viimane lehekülg on pööratud.

Criminal, Drama

“Scrublands” on krimipõnevik, mida “Diving In” saatejuhid liigitasid Dingo Noir alla, kus tegevus toimub Austraalia kuival sisemaal ja peategelane ei ole mitte politseinik, vaid uuriv ajakirjanik, kes on saadetud oma esimesele suuremale tööle pärast seda, kui ta aasta tagasi oli ise suur uudis, sest ta oli jäänud kolmeks päevaks üksinda auto pagasnikusse Gaza tsoonis, oodates päästmist. Loomulikult see mõjutas teda, mõjutas tema isikliku elu ja ka tema töövõimet. Kuid nüüd on ta tagasi, on valmis kirjutama ülevaadet linnakesest, kus toimus aasta tagasi jõhker mõrv. Keegi tegelikult ei tea, miks kohalik preester püssi haaras ja viis meest tappis, kuigi kõik usuvad, et ta tegi seda selle pärast, et tema lastepilastamine oli välja tulnud ja ta oli suurest hirmust hulluks läinud. Peab ju nii olema, kui ajalehed nii kirjutasid.

Kuid kas ikka oli? Miks ta need viis meest maha lasi? Miks ta lasi politseil rahulikult endale kuuli südamesse kihutada? Kuidas sai ta olla preester ja täpsuslaskur ja paari linnakese naise armuke ja noortekeskuse noorte lemmik ja sellesama politseiniku parim sõber? Miks see linnake, kus enne preestri hulluks minemist kõik vägagi hästi läks, nüüd üha kehvemalt kõik läheb? Ja miks piirkonna politseijuht endalt elu võtab? Ja kes on need kaks ohvrit, kes veehoidlast leitakse, ning kes nad sinna üldse uputas? Ja miks võõrastemaja omanik endalt elu võttis? Ja kes tegelikult on raamatupoe omaniku Mandalay Blonde isa?

Kuigi alguses tundub see lugu üsna lihtne olevat, pole siin mitte midagi lihtsat ja esialgne rahulik asjade käik on ka petlik. Inimesed valetavad ja varjavad, ning kõik, mida ajakirjandus trükki laseb või siis teleeetris maha hõikab, et pruugi alati tõsi olla, eriti kui põhjused on isiklikud või siis mõjutab tegusid ajaline faktor. Isegi kui võiks mõelda, et nii palju valesid pöörded kui siin loos on, võib lõpuks huvi vähendada (kaua sa ikka jõuad peaga vastu seina joosta), siis pole see siiski nii - põnevus üha kasvab ja iga uus pööre või paljastus on täiesti põhjendatud ja lisab tervikpildile üha rohkem sügavaust ja usutavust. 

Krimipõnevik, aga mitte ainult. Hakkad lugema ja enam välja ei saa. Autor mängib lugejaga, andes neile piisavalt nööri, et nad saaks ise end rippuma tõmmata. Lisaks krimiloole on siin ka lugu Austraaliast ja väikelinna elanikest ja ajakirjanduse telgitagustest, isegi armastuslugu on siin olemas. 

Hea lugemine. Huvitav, mida sarja teised raamatud veel pakkuda võiks.

Juureravi

Raamat: Juurihoito by Miika Nousiainen, tõlge Triin Aimla-Laid (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60045838-juureravi                

Kui Pekka Kirnuvaara oli väike, läks tema isa poodi ega tulnudki enam tagasi. Rohkem temast ei räägitud. Aastaid hiljem, kui Pekka on juureravi saamas, selgub, et tal pole mitte ainult halva karmaga hambad, vaid ka hambaarstist vend, kelle isa samuti lapsepõlves hülgas. Vennad asuvad teekonnale, et välja selgitada tõde oma isa kohta, ja see viib nad läbi paljude käänakute Austraalia Põhjaterritooriumini. Ka nõmedad isad on ju siiski isad.

Teel Darwinisse avanevad perekonnasaladused, leitakse uusi pereliikmeid ja kulutatakse meetrite kaupa hambaniiti. Juurteni jõudmine teeb haiget, aga lõunapoolkera tähistaeva all hakkab valu leevenema.

Fiction, Humor, Travel

Pekka Kirnuvaara, turundustegelane. Esko Kirnuvaata, hambaarst. Kaks meest, kes mõlemad teadsid, et nad on üksiklapsed ja et nende isa on nad hüljanud umbes kolmesena. Kuid kuna Kirnuvaatasid pole palju ja need kes on, on ka sugulased, siis … tuleb välja, et need kaks on poolvennad, Esko vanem ja Pekka noorem. 

Esko elus on tema patsiendid, alati sama toit ja kõik mis on seotud hammastega. Pekka on kahe toreda lapse isa, kuid abielu on tal purunenud. Kas siis selle pärast või mõnel muul põhjusel, tahaks Pekka teada saada, miks isa ta hülgas. Kui ta leidis Esko, siis tundus põhjust isa kohta teada saamiseks veelgi rohkem.

Ja nii nad hakkavadki koguma infot sõna siit, pilt sealt, aadress tädilt, telefoninumber telefoniraamatust.

Ja sugulaste hulk üha kasvab. Piisab vaid perekonnanime valesti otsingusse trükkida kui ring veelgi suureneb ja iga leid viib neid Soomest üha kaugemale. See lugu on nagu sibul, millel on palju kihte ja mõned kihid võivad nutma ajada, samas kui teised kihid ajavad naerma. Omamoodi võib seda isegi vaadata nagu sarja “Seitse õde” lühiversiooni, kus õdede kõrval on ka kaks venda ja õdesid pole päris viis.

Mõnus ajaviitelugemine milles on palju rohkem kui vaid juurte otsimine (mitte vaid hammaste alt vaid ka üle kogu maailma), siin on sisserännanud erinevates riikides ning suhted sisserännanute ja põlisrahva vahel, siin on perekonnasidemed erinevates peredes ja erinevates kultuurides, siin on uued algused ja olemasolevast hoolimine.

Selles loos on naer läbi pisarate ja tahes tahtmata hakkad mõtlema oma hammaste ning hambaarsti peale ning ka oma sugulaste ja hõimlaste peale.

Mõnus uute alguste lugu.

Jänesefaktor

Raamat: Jäniskerroin by Antti Tuomainen, tõlge Mihkel Mõisnik (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59527016-j-nesefaktor               

„Jänesefaktorˮ on triloogia esimene raamat ja me tutvume seal kindlustusmatemaatiku Henri Koskisega, kes jääb ootamatult tööta. Üsna pea pärast seda sureb ta vend ja pärandab talle seikluspargi, mille töötajad ja rahaline seis on ühtviisi kahtlased. Tundub, et kõige hullemad rahalised probleemid tulevad kurjategijatelt võetud laenudest, sest nüüd tahavad kurjategijad neid tagasi.

Fiction, Mystery, Humor

Kui seda raamatut millegagi võrrelda, siis Jonas Jonassoni raamatutega “Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad” ja “Kättemaks on magus AS”. 

Selline omamoodi jabur lugu “Suure paugu teooria” sheldonilikust tüübist, kes on siiani elanud vaid tabelite ja numbrite maailmas, kust ta ei tahtnud sugugi välja tulla, sest kõik oli talle sobilikult reguleeritud ja rutiinne, seega kui ta ülemus hakkab temalt tahtma mingeid tundeid ja suhtlemist ja kõike muud kui asjaliku olemist, siis ta pigem lahkub sellest hipilikust töökohast, kui et jätkab.

 

Kuid siis teeb elu veel ühe imeliku pöörde ja ta peab üle võtma oma ootamatult surnud venna seikluspargi, mis on kõike muud kui reguleeritud ja rutiinne töökoht. Kuid Henri on kohusetundlik, seega asub ta populaarset kuid makseraskustes seiklusparki korda seadma. Lihtne ju, kas pole.

Hah. Midagi pole enam lihtne kui mängu tulevad Sisalikmees ja AK ja Suurmees ja see öine külaline ja too öine külaline ja töötajad, kes ootavad temalt asju mida ta vend neile lubas ja … ja siis ilmuvad tema hinge veel mingid imelikud arusaamatud tunded, mis ei tohiks mitte kuidagi tema elu segama tulla. 

Siin on põnevust ja huumorit ja jaburust ja see on vägagi filmilik lugu.

Päris hea vaheldus.

Champagne Widows

Raamat: Champagne Widows by Rebecca Rosenberg (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42042735-champagne-widows              

Champagne piirkond, Prantsusmaa, aasta 1800. Kahekümneaastane Barbe-Nicole on pärinud Le Nez/Nina (äärmiselt tundliku haistmise, mis teeb temast valiva, snoobliku ja läbinägeliku inimese) oma vana-vanaisalt, tuntud šampuse meistrilt. Tema vanemad näevad tema Nina rohkem kui needust mida tuleb peita ning panna ta kiiresti mehele enne kui Ninast teada saadakse. Kuid Barbe-Nicole’ kummitab ta vanaema viimane soov, et neiu kasutaks oma Nina ja looks suurepäraseid šampuseid. Kui Barbe-Nicole saab teada, et ta lapsepõlve kallim, Francois Clicquot, tahab tegutsema hakata veinimeistrina, keeldub ta abielust vanemate valikud mehega ning abiellub hoopis Francois’ga, hoolimata mehe vaimuhaigusest.

Barbe-Nicole Clicquot peab peagi hakkama saama Francois’ enesetapuga, veinikeldri vedamise raskustega ning Napoleoni Koodeksiga, mis takistavad naistel äride omamist. Samal ajal alustab Napoleon Bonaparte üksteise järel sõdasid erinevate Euroopa riikide vastu, rikkudes sellega Barbe-Nicole võimalusi šampust müüa. Kasutades oma Nina suudab ta siiski toime tulla Napoleoni sõdadest tulenevates raskustes, andes ninanipsu ka Napoleonile endale. 

Kui Clicquot’ lesk armub oma müügiesindajasse, Louis Bohne, kes palub ka tema kätt, peab ta valima, kas kaotada veinikelder oma abikaasale, nagu on ette nähtud Napoleoni Koodeksis, või kaotab ta Louisi.

Lõpuks astub Clicquot’ lesk vastu Napoleonile, riskides vanglakaristusega või isegi hukkamisega.

History, Romance, Drama

Kui palju erinevaid šampuse sorte te teate? Kui paljud neist šampustest on tegelikult vahuveinid? :) Igatahes, alustame sellest, et VEUVE CLICQUOT PONSARDIN šampust on täiesti võimalik ka meie jaemüügist osta, kuigi selle eest tuleb välja panna vägagi arvestamist vääriv summa, seega lugeda sellest, kuidas tegelased kulistasid seda veini hommikusöögiks, lõuna kõrvale, õhtusöögil ning ka igal muul põhjusel (kui oli midagi tähistada, kui väljas oli ilus/halb ilm, või lihtsalt oli raske hetk) siis tuleb öelda, et on kasulik olla veinikeldri omanik.

“Šampanjalesed” on lugu Barbe-Nicole Clicquot’, keda tuntakse ka kui Šampuse Grand Dame. Lugu algab sellest, kui tema vanaema enne surma testib teda, et kas ta tõesti on Nina ning annab talle tema vana-vanaisa maitsekapa. Barbe-Nicole on alati väga tundliku ninaga olnud ja nüüd ta teab oma eesmärki elus. Seega ei ole ta nõus abielluma meestega, kes haisevad nende elustiili järgi ja ei lubaks tal veiniga töötada. Ta unistab oma lapsepõlvesõbrast, kes lõhnas kui värskelt niidetud rohi, kuid kes on juba aastaid olnud sõjas ja pole teada, kas ta on elus või surnud.

Kui noormees siis välja ilmub, keeldub Barbe-Nicole vanast veiniistanduse omanikust, ning abiellub oma lapsepõlvesõbraga. Neil sünnib tütar, kes peaaegu viib oma sünniga ema hauda, kuid nad mõlemad päästetakse, lihtsalt Barbe-Nicole ei saa rohkem lapsi.  Pärast sünnitust suudab Barbe-Nicole oma abikaasat ja äia veenda, et noorele perele antaks juhtimiseks äia hobi veinitehas ning senise kesise veini asemel hakkab Barbe-Nicole oma Nina abil kokku segama suurepärast šampust.

Kuid samal ajal ratsutab ju Napoleon oma kullatud vankris, Punane Mees kutsariks, üle Euroopa, laipade rida järel. Barbe-Nicole vanemad on pääsenud Terrori ajastust, kuna ta isa vahetas õigel hetkel poolt ja nüüd teeb ta isa Napoleoniga äri sõdurite mundrite varustamisega. Ka Barbe-Nicole abikaasa on Napoleoniga kokku puutunud ja Francois’ ei unusta sõjas toimuvat mitte kunagi. Kuid veinitehase toodangut on vaja müüa ja Francois peab minema Euroopa tuurile, veini müüma. See mida ta oma reisidel näeb ei mõju ta niigi nõrgale vaimule hästi ja vaid kuus aastat peale abiellumist jääb Barbe-Nicole leseks.

Kuna Leskedel pole õigust muule, kui abikaasa perekonna armule, siis on Barbe-Nicole raske valiku ees - kas abielluda naabrist veiniistanduse omanikuga ja kaotada talle oma veinitehas või pakkuda äiale võimalust, et ta hakkab naabriga veinitehases partneriks ja Barbe-Nicole juhiks tegelikult tehast.

Aastad mööduvad, tütar kasvab, äri kasvab, müügiesindaja reisib mööda Euroopat ja teeb suurimat šampuseäri keelatud Venemaaga ning Clicquoti šampus saab üha kuulsamaks, kuigi mitte kõige kasumlikumaks äriks. Ning ta pole ainuke lesk, kellel oli edukas šampuse tootmine.

See on selline ajalooline romaan, kus on võetud reaalne isik, reaalsed sündmused ning juurde on lisatud kamaluga fantaasiat ja romantikat. Selline Rosalind Lakeri stiilis romaan. Kuid Lakeri lugudes on hinge, on draamat, on põnevust, on armastust, kuid selles loos puudus hing, peategelane oli kujutatud suhteliselt tuimana. Jah ta ihaldas oma abikaasat ja oma veinitehast, kuid sellest ihast puudus kirg. Kui teda tabab üks õnnetus teise järel, kui ta ema saadab ta tütre Pariisi internaati, kui ta ema sureb või ta mõistab, et ta ei saa enam kunagi mehe armastust kogeda, siis põhimõtteliselt jääb mulje, et ta kehitab “mis siis ikka” stiilis õlgu ja läheb edasi, sulatab taas ideaalselt kokku erinevate aastate veinid ja saab ideaalseima šampuse just selle partii ostjate jaoks. 

Jah, see on huvitav lugu, kuid selles loos puudus see miski, mis oleks sellest teinud väga hea loo.

NB! See Punane Mees, kes kunagi sõidutas ja mõjutas Napoleoni ja pärast seda Hitlerit, ei otsi enam endale uut hoolealust, ta on ta juba leidnud :(

Seltsis segasem

Raamat: A Patchwork Family by Cathy Bramley, tõlge Ülle Jälle (2021) ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59430367-seltsis-segasem              

Gina Moss on aastaid rahulikult ja konflikte vältides vedanud oma lastehoiu äri maalilise viktoriaanliku Evergreensi häärberi valvurimajakeses. Järsku aga muutub kõik. Uued omanikud tahavad valduse ära müüa. Mis nüüd teha? Kuhu minna? Mis saab Ginast ja häärberi teistest, vanaldastest elanikest, kellest on saanud Ginale juba nagu pere?

Nüüd asub Gina esmakordselt otsustavalt tegutsema ja oma unistuste elluviimise eest võitlema. Et aga selle käigus võib endale ka erakordse kaaslase leida, tundub esialgu küll ilmvõimatu..

Romance, Drama

“Seltsis segasem” on üks vägagi tüüpiline, võibolla et liigagi tüüpiline rom/com. On kangelanna, keda armastavad kõik ta naabrid ja töökaaslased. Siis kohtub ka meet cute hetkel oma elu armastust, kuid nagu ikka peab nende esimese kohtumise õhetus hääbuma ja selguma midagi negatiivset, mis paneb kangelanna oma kangelast vihkama. Ning siis muutub see vihkamine peagi taas armastuseks, kui kangelane paljastab oma õrnema külje, mis on just selline külg mis puudus kangelanna esimesel abikaasal. Ja lugu saabki oma õnneliku lõpu? Ei veel.

See kõik ei saa olla ju nii lihtne, seega enne kui õnnelik lõpp saab tulla, on vaja veel midagi negatiivset ja midagi spontaanset ja vaid siis saab raamat lõppeda positiivse järelsõnaga, kus kõik osalised, niis suured kui väikesed, noored ja vanad, leiavad oma õnneliku lõpu. No selline tüüpiline, filmilik raamat.

Tõsi, siin on kohti, mis on totaalselt üle võlli või siis täiesti uskumatud, kuid see ongi ju raamatute võlu, et lugu on autori fantaasia ja ei peagi olema reaalsusega võrreldav. 

Kerge ja tore lugemine, ning sobib eriti hästi lugemiseks aasta lõppu, kuna lugu saab oma õnneliku lõpu jõuluõhtul.