Tere tulemast korterisse aadressil Rue des Amants 12!
Kaunis vana kortermaja, eemal Eiffeli torni tuledesärast ja Seine’i rahvarohketest kallastest.
Paik, kus ükski asi ei jää märkamata ja kõigil on lugu, mida nad sooviksid hoida luku ja riivi taga.
Alati kõike nägev uksehoidja.
Reedetud sõber.
Uudishimulik ajakirjanik.
Naiivne tudeng.
Soovimatu külaline.
Eelmisel ööl leidis siin aset mõrv.
Korteri nr 3 ukse taga on peidus saladus.
Kelle käes on võti?
Jess vajab uut algust. Ta on rahatu ja üksi ning jättis just kõike muud kui ideaalsetel asjaoludel sinnapaika töökoha Brightonis. Ta Pariisis elav poolvend Ben ei olnud erilises vaimustuses, kui õde küsis, kas ta võiks mõnda aega tema juures peavarju saada, kuid ta ka ei keeldunud, ja üks mis kindel – Pariisis on kõik parem. Ent kui Jess kohale jõuab ja leiab eest imelise korteri – kuidas sai Ben seda endale lubada? –, ei ole venda seal.
Mida kauem on Ben kadunud, seda põhjalikumalt süveneb Jess venna asjadesse ja seda rohkem tekib tal küsimusi. Beni naabrid on veider ja mitte kõige sõbralikum seltskond. Jessi võis küll Pariisi tuua ta enda kirju minevik, kuid hakkab tunduma, et küsitav on hoopis Beni tulevik.
Crime, Mystery, Thriller
Selle looga on mul kahetised tunded - see on põnev ja mitmekihiline ja kaasakiskuv põnevik, kuid samas on see ka ärritavalt ebaloogiline lugu.
Kuid tegelikult ma selle raamatu just selle pärast lugemiseks valisingi, et selle kohta tuli nii erinevaid arvamusi ja samas võrreldi seda ühe mu eelmise aasta lemmiksarjaga - “Only Murders in the Building”.
Juba varem on seda lugu võrreldud sibulaga, kuna väljast kuldne maja koorub kiht kihi haava lahti eraldi lugudeks, mis võivad aga ei pea lugejat nutma ajada. Selles majas on viis korterit ja üks väravahimajake, ning kaheksa elaniku, pluss üks üürnik. Kuid kas see ikka on tavaline kortermaja, äkki on see hoopis … kuid samas kui see on hoopis …, siis ma ei saa aru, miks peaks seda saladuses hoidma üürniku eest ja miks peaks tema elu ohtu sattuma, kui ta teada saab, et see on ….
No, igatahes, kui loo peategelane Jess (kuigi tema pole ainuke kelle vaatepunktist lugu esitatakse) Pariisi jõuab, et oma venna juures (kes on selle maja üürnik) natuke hinge tõmmata peale seda kui ta viimasest töökohast kiiresti lahkuma pidi, pole venda teda ees ootamas, nagu ta lubanud oli. Aega läheb, kuid Jess saab majja lõpuks sisse, jõuab venna korterisse, tutvub lühikese aja jooksul kõigi elanikega, hakkab uurima, miks Ben ei vasta telefonile, miks kõik tunduvad nagu munakoortel käivat ja avastab, et kuidagi on ta vend segatud millegisse, mis ulatub isegi väljapoole selle maja piirdeaeda.
Lugedes püüad ära tabada, millises stiilis on autor oma põneviku üles ehitanud, et oleks kergem neid erinevaid lugusid jälgida, et ära näha kõiki vihjeid lõpplahendusele. Oli hetk kui olin päris kindel, et see on selline Agatha Christie “Mõrv Idaekspressis” stiilis lugu, sest siin majas polnud vist mitte kedagi, kes poleks ühel või teisel põhjusel Jesse venda vihanud ja nad on kõik nii kokkuhoidvad. Kuid Foley suudab selle ilusa ettekujutuse siiski täielikult lahti lammutada, kui ta toob sisse uued tegelased ja uued vihjed. Ja raamat ei lõppe kaugeltki mitte nii, nagu oleks oodata võinud (kuigi kui ausalt öelda, siis mingi hetk ma just sellist lõppu lootsingi, kuid Foley tegi tollel hetkel mulle selgeks, et lootus on lollide meelelahutus :))
Igatahes väga hästi üles ehitatud kinnise ruumi krimi, mis mängib lugejaga samamoodi nagu kass mängib hiirega, kui tal kõht täis on.
Kuid mis mind häiris? Ma olen sedatüüpi lugeja, kes lugedes ehitab oma mõttes valmis kogu näitelava antud loo tegelastele vastavalt sellele, millise kirjelduse autor mulle kohast ja tegelastest annab. See lava - kortermaja Pariisis, sisehooviga maja, kus on viis korterit, plus väravavahimajake hoovi nurgas ja kelder ja pööningukorrus - see lava on nii vildakas ja loogikavaba, et ma ei saa aru, kuidas see maja püsti seisab või kuidas saavad elanikud üksteise akendesse sisehoovis vaadata ja kuidas osadel on vaid tänavapoolsed aknad ja kuidas saab neil olla kõiki kortereid läbiv toidulift ja seinatagune salatrepp, mis samuti kõikidest korteritest, samast seinast möödub ja kuidas saavad alumise korruse korterid olla väiksemad ja kitsamad kui ülemised ja kuidas saab korteri ukse taga trepil seistes kuulda sees toimuvast jutuajamisest iga sõna, kuid ei ole kuulda häälitsusi pööningult. Ja kuidas saab selle rikka maja kitsasse hoovi sobida väravavahimajake, mille katus laseb vett läbi ja aknad ei pea tuult.
Kuid see on minu kiiks, et ma vajan reaalselt püsti püsivat hoonet, et mu fantaasia saaks loo tegelastega nende käikudel kaasas käia. Kui teil sellist kiiksu pole saate nautida andekalt kokku pandud põnevikku, kust ei puudu ka muhedad viited popkultuurile.
Mõnus põnevik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar