Alistatud, lömastatud ja peaaegu hävitatud inimkonna riismed on lõksus sellel planeedil, mida pidevalt ründavad salapärased tulnukate tähelaevad. Spensa, teismeline, kes elab seal, igatseb saada piloodiks. Kui ta avastab iidse vigastatud tähelaeva, mõistab ta, et tema unistus võib kunagi teoks saada - seda muidugi juhul, kui ta suudab parandada laeva, hakkama saada piloodi koolitusel, ning (võibolla kõige tähtsam) veenda seda imelikku laeva end aitama. Sest see laev, erakodselt, tundub omavat hinge.
Fantasy, YA, Adventure
“Taevasselend” on minu jaoks mõnus segu erinevatest fantaasia filmidest ja raamatutest - natuke Enderi sõda ja Veronica Rothi Divirgent sari ja natuke Rachel Caine Honors sarja.
See on just selline lugu, kus inimkonna püsimine on ühe teismelise tüdruku kätes ja ta ei pea sõda mitte ainult vaenulike tulnukatega vaid ka oma eakaaslaste ja omaenda tõekspidamiste ning südametunnistusega.
Spensale on pea kogu ta elu räägitud, et ta isa on argpüks, et see mees, keda tema mäletab, kes näitas talle tähti taevase prügi vahel, oli argpüks, kes lasti taevast alla, sest ta keeras omade vastu. Seega kui keegi mainib kuidagi tema isa või vihjab, et ka tema võiks olla argpüks, on ta koheselt valmis võitlema, ükskõik kellega või kuidas.
Ta kuulub selle planeedi inimkonna põhjakihti, seega tuleb talle üllatusena, et talle on olemas koht piloodikoolitusel, eriti kuna kõik usuvad, et viimane koht, kuhu teda lubada tohib on hävitaja rooli, ta ju ikka on ju oma isa tütar.
Kuid see rotipüüdja on ühe oma rotipüügi käigus sattunud koopasse, kus on tundmatu viga saanud lennumasin. Spensa hakkab masinat uurima, masin hakkab temaga rääkima ja siis leiab ka Spensa võimaluse, kuidas masinat parandada. Ükski vargus pole liiga suur ja ükski teene pole liiga kallis.
Loomulikult ei ole ta elu piloodikoolis kerge. Ta poleks ju raamatu kangelane, kui kõik läheks libedalt ja probleemideta, kuid ta on valmis ronima tühja kõhuga läbi paksu ja vedela, võitlema nii tulnukatega kui oma grupikaaslastega, et ennast tõestada.
Ja siis, kui tundub, et ta on juba alla andmas, kuna ta on kaotanud rohkem grupikaaslasi kui ta vaimne tervis suudab seda vastu võtta, selgub miski, mis annab talle eelise kõigi teiste ees ja oma targa lennuki abiga jõuab ta kõrgemale kui keegi teine ja avastab midagi, mis võib kas päästa või hävitada need inimkonna riismed sellel planeedil.
Kuigi mind häiris kohutavalt see pidev enesetõestamise vajadus, pidev korrutamine, et ta pole argpüks, pidev väitmine, et argus on miski mida tuleb vaadata kui isiksuse viga, mitte loomuliku enesealalhoiu instinkti, oli see siiski huvitav lugemine. Täitsa huvitav kuidas autor järgmise osaga edasi läheb, mida Spensa veel peab kogema ja milleks tema tark lennuk võimeline on ja kas me saame ka teada, kes saatis teda seenenäidised koguma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar