Real Men Don’t Quit

Raamat: Real Men Don’t Quit (Real Men #2) by Coleen Kwan (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17731921-real-men-don-t-quit

Paadunud poismees, kuulus autor, kellegi täiuslik tulevik?

Kui kuulus kirjanik Luke Maguire otsustab kirjutada oma järgmise raamatu väikses Austraalia linnakeses Burronga,  suudab ta ju ka loomulikult ignoreerida ta kõrval majas elavat punapead. Ta pole ainult hiljuti saanud kõrvetada seltskonna silma all toimunud lahkuminekust, vaid tal pole ka mingit plaani kunagi kuhugi paikseks jääda. Oi ei, ta lõpetab oma raamatu ja lahkub siis Burrongast. Ja seda varsti.

Tyler Jones tahab vaid koos oma parima sõbranna Allyga nende ühist kohvikut pidada ning oma kolmeaastase tütre, Chloe, eest hoolitseda. Ta pole kunagi kellegi abi vajanud, eriti veel mõne mehe abi, ning see tujukas, sitke kirjanik kõrvalt majast ei ahvatle teda millegagi. Mitte vähematki.

Kuid Tyler ja Luke ei suuda üksteisest eemale hoida. Seega panevad nad reeglid paika. Ei mingit ööbimist üksteise juures, ei mingeid tulevikuplaane, ei mingeid pisaratest nõretavaid hüvastijätte, kui Luke lõpuks lahkuma peab. Kuid nende vaheline tõmme on tugevam kui mingid reeglid. Kas Luke ja Tyler on valmis riskima oma iseseisvate eludega millegi enama pärast?

Romance,

Mis siis selle tüüpilise, kuid mitte tüüpilise armastusromaani kohta öelda – täiesti loetav kuid ei midagi erilist.

Selline klassikaline lugu, kaks noort, kes on minevikus haiget saanud ei taha kuidagi armastusse uskuda. Luke isa on nende pere juurest jalga lasknud kui Luke veel väike poiss oli, ning Luke arvab et ta on nagu ta isagi, kes ei suuda kaua ühes kohas püsida ega ka kedagi armastada. Tyleri ema on ta kunagi lastekodusse andnud ja tema poisssõber jättis ta maha kui Tyler rasedaks jäi, ta saab kõigega üksi hakkama ja ei ole nõud kunagi Chloet tema vanaemale kasvatada andma, ükskõik kui raske neil ka poleks.

Sellist kaks jäärapead.

Kuid, saatus ja kirjanik ei lase neil lahus olla ja lõpuks peavad nad siiski tunnistama et „Armastus on see“ ja lõpp on õnnelik.

Raamatu ebatavaline osa on see, et kui tavaliselt on peategelaste minevikus keegi, kes on neile valu tekitanud või kellega nad on tülis (kas siis õde/venda, lähisugulased, vanemad, sõbrad) siis raamatu lõpus on tavaliselt pisaraist tulvil andestamine ja õnnelik ühine kooseksisteerimine. Selles raamatus ilmub küll nii Luke isa kui ka Tyleri ema taas välja kuid nad mõlemad jäävadki sellisteks tõbrasteks nagu nad varem olid olnud, ei mingit andestamist ega üksteise õlal nutmist. Nii nagu päriseluski, tiiger oma triipe ei muuda.

See lugu meenutas mulle kohe väga üht teist lugu, nimelt Dodie Smithi ICapture the Castle (samuti inspiratsiooni vaeguse käes vaevlev kirjanik, kellelt oodatakse järge ta esiknovellile, ning ta ei leia mingit soovi sellele loole järge kirjutada) ning samuti meenus ka film The Words – üleüldse kirjaniku elu keerukusest ja raskustest.