The Collector of Dying Breaths

Raamat: The Collector of Dying Breaths by M.J. Rose ( ilmub 8. Aprill 2014)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18144112-the-collector-of-dying-breaths

Aastal 1533 satub itaallasest orb, kellel on hea nina parfüümide meisterdamiseks, Catherine de Medici õukonda, kus temast saab Catherine isiklik parfüümi meister. Selleks et oma tänuvõlga täita, tuleb üle aastakümnete Rene le Florentinel nii mõnigi kord kasutada oma teadmisi palju tumedamas afäärides: ta loob nii mõnegi surmava mürgi, et aidata kuningannal oma rivaalidest vabaneda.

Kui René teine kirg – soov elustada inimese hingeõhku, et tuua elavate sekka tagasi kaks talle kõige rohkem tähendanud inimest – on see mis annab aluse aardejahile viissada aastat hiljem. Just siis satubki Jac L’Etoile – kes ka ise kannatab suure kurbuse käes – sellest ideest vaimustusse, et äkki õnnestub tal lahendada René surematuse saladus.

Peagi viivad Jaci otsingud ta taas kokku Griffin Nothiga, mehega keda ta on kogu oma elu armastanud. Üheskoos astuvad nad vastu ekstsentrilisele pärijannale, kelle kunstikogu on võrdvääriline paljude muuseumite kogudega, ning kes on valmis milleks iganes et oma kogud vaid igavesti enda juures hoida, mitte vaid selles elus vaid ka järgmises.

Tegevus toimub Fontainebleau metsas Pariisi lähistel, ning vahel hämarduvad jooned mineviku ja oleviku vahel.

Romance, Thriller

See pole küll otseselt järg M.J. Rose eelmisele raamatule Seduction, kuid samas on siiski peategelane taas kord Jac L’Etoile, kellel on eriline võime näha asju enda minevikust ja vahel ka teiste inimeste minevikust.

Seekord käib siis kogu lugu ümber ühe eliksiiri, mis loodetavasti peaks aitama elustada inimese viimast hingeõhku, et kui ta uuesti sünnib, siis ta mäletaks oma eelmist elu. See kõik on vaid teooria ja ka eliksiiri looja ise ei tea täpselt, mismoodi ta saaks seda hingeõhku või hinge elustada, kuid tal on idee, milline peaks olema see eliksiir. Segane värk.

Kuid raamat algab kohe väga kurvalt, nimelt sureb Jaci vend Robbie, kes on püüdnud seda iidset eliksiiri tänapäevaste koostisosadega taas luua, kuid siis ta haigestub ning arstid ei oska öelda tema haiguse põhjust ning seega ta sureb. Surma toojateks arvatakse olevat ühte maffiat, kelle spiooni Robbie aastaid tagasi eksikombel tappis, kuid ühtegi tõendit neil pole.

Jac on sellest sedavõrd murtud, et ta ei oska esialgu kuidagi edasi minna. Robbie oli ta viimane elusolev pereliige. Kuid siis võtab Jaciga ühendust Melinoe, Kreeka suurmagnaadi tütar, kelle juures Robbie enne surma töötas. Melinoe ja tema kasuvend Serge usuvad, et Jac peaks püüdma lõpetada seda mida Robbie alustas. See on Jacile võimalus Pariisist lahkuda ja olla veel mingi aeg koos Robbiega, isegi kui see on vaid Robbie vaim.

Sama aegselt rullub lahti ka viissada aastat tagasi elanud parfüümi meistri ja alkeemiku René le Florentini lugu, kuidas ta üldse parfüümide juurde jõudis, kuidas ta Catherine de Medici õukonda sattus, kuidas ta oma elu armastuse leidis ja selle kaotas.

Nagu ka eelmises raamatus, näeb ka seekord Jack aegajalt nägemusi minevikust, kuid seekord pole need kellegi teise nägemused, vaid Jaci enda eelmise elu nägemused. Ei Jac pole René, Jac on René kallim Isebeau ja René on Jaci elu armastus Griffin. Jaci ja Griffini ning René ja Isebeau armastus on väga kirglik ja väga sensuaalne. Kui võrrelda selle raamatu armastussteene tavaliste erootika romaanidega, siis ausalt, siin pole küll nende armatsemist sama graafiliselt kirjeldatud kui erootika romaanides, kuid need stseenid on palju sensuaalsemad ja kuumemad kui erootika romaanide stseenid.

Kogu lugu on täis müstikat, kriminaalset müsteeriumit, armastust, sensuaalsust, kirge, saladusi, vargusi, mõrvu, maagiat, hullumeelsust, ajalooliselt kuulsaid inimesi, kohutavaid lõppe ja õnnelikke lõppe.

See oli üks väga väga põnev ja kaasakiskuv lugemine. Nagu ma juba eelmise raamatu juures ütlesin, et kui teile meeldivad Barbara Erskine raamatud, siis meeldivad teile ka need raamatud. 

See lugu meenutas mulle kohe väga ühte teist raamatut - Parfüüm, ühe mõrva lugu - ja selle põhjal vändatud filmi, mitte et lugu oleks olnud üks ühele, kuid lihtsalt sama ajastu, sama koht, sama tunne, taas parümeeri õpipoiss, täiuslikkuse tagaajamine  - lihtsalt kogu raamatu lugemise vältel jooksis mul silme ees see film, need tegelased, lihtsalt siis lugu oli selle raamatu oma.