Alates tema läbilöögist filmiga “Visa hing”, tema mitmekihilise rolliga “Harry Potteri” filmides, ning ka filmidega “Galaxy Quest” ja “Robin Hood: varaste prints” ja paljude teistega on Alan Rickman kinnitanud end kõrgema klassi näitlejate ridadesse. Tema väärikas olek, tema kõlav hääl ning tema karakterite nutikus on see, mis vaatajaid endiselt võlub.
Kui Rickmani võime panna projektid elama ei piirdunud vaid tema näitlemisega. Tema päevikutest saab lugeda kõigest erilisest ja tavalisest tema elus. Tema elu täitis suurejoonelisus, nutikus, kuulujutud, kuid samas jäi ta endiselt täiesti ausaks. Temaga koos saab heita pilku tema kodule, reisidele üle kogu maailma, külastamaks sõpru, filmivõtteid, ning etendusi.
Päevikud algavad 1993 ja viimane sissekanne on natuke enne surma 2016, pakkudes ülevaadet nii avalikust kui isiklikust elust. Neid lugeda oleks nagu kuulata Rickmani oma päevast rääkimas. Siin saate tuttavaks Rickmaniga, kes on täiuslikult professionaalne näitleja, kuid ka sõber, reisija, fänn, lavastaja, entusiast; mees ikooni taga.
Autobiography
Igaühel on tema esimene kord, kui ta nägi suurel või väiksel ekraanil Alan Rickmani, olgu see siis Visa hinge pahar, Mõistuse ja tunnete abivalmis ja hurmav kapten, Dogma langenud ingel, pettev abikaasa filmis Armastus on see, Sigatüüka kooli salapärane õppejõud või siis Louis XIV Väikses kaoses, kuid ta on teile kindlasti kuskilt meelde jäänud. Olgu see siis tema eriline hääl, see silmajääv hambumus, kurjakuulutav kuid vimkaga pilk, kuid miski temas on, mis meelde jääb.
See raamat, mis koosneb tema päevikutest on samamoodi eriline lugemine. See ei ole selline “Kallis päevik …” stiilis päevik, see on päevaraamat, kus on kirjas kokkusaamise aeg sõpradega, lennu aeg ja sihtpunkt, märked kokkusaamiste, päevasündmuste, mõtete, projektide, tervise, toitude ja muu hetkel tähtsa kohta. Sissekanded võivad ollagi vaid kaks sõna või kaks lauset või palju pikem tekst. Just selline stiil on see, mis tekitab tunde, et saad tema elusse pilgu heita ja aegajalt tekkis mul lugedes tunne, et kuulen peas tema häält mulle neid sõnu ette lugemas. Need tavalised biograafiad, kus keegi teine teeb kokkuvõte kellegi elust on ka head ja informatsiivsed, kuid see versioon on intiimsem ja laseb lugeja Rickmani elule ja mõtetele lähemale ilma, et keegi teine neile veel oma nägemuse ja mõtted juurde paneks.
Selline pilguheit annab näitlejate elust päris hea ülevaate ja ma ei imesta enam üldse, et neil on probleeme alkoholiga (ja muude stimulaatoritega) ning et neid piinavad depressioon ja masendus. Nimelt kui mina peaks ka pidevalt kuskile sõidus olema; kui ma vahetaks iga paari kuu tagant töökaaslaseid; kui ma peaksin lendama üheks päevaks mitme ajatsooni kaugusele, et teha seal ajavahest tulenevast unisusest hoolimata reklaami filmile, millest ma eriti vaimustuses pole, kuna lavastaja ei suutnud näitlejatele korralikke juhendeid anda, kokku lõigatud film pole näitlejate tööd väärt ja muusika on kehv; järgmisel päeval on vaja juba olla kuskil auhinnatseremoonial; kodus on lõhkenud veetoru, seega tuleb sellega tegeleda ja ka uusi näitleiaid RADAsse vastu võtta; uute filmide käsikirju lugeda ja neist endale meelepärasema välja valida ja kõige selle rabelemise seas oleks kokkusaamised kallite sõpradega ja ainus vaikne hetk on nädal puhkust aastas, kui suurem osa ajast läheb remondimeeste juhendamisele; vajaksin ka mina midagi, mis summutaks mingiks hetkeksi seda peas sumisevat hullumaja.
Kõik need projektid ja reisid ja kohtumised, millest Rickman kirjutab, need annavad sügavama vaate tema ellu. Vahel oleks tahtnud, et ta oleks mõne filmi või projekti kohta rohkem kirjutanud, kuid ta ei kirjutanud ju neid päevikud selle mõttega, et keegi minusugune neid kunagi loeks. Vahel räägib ta filmidest millest ma pole midagi kuulnudki, kuid samas on ka filmid, mida ma olen korduvalt näinud.
Ta oli sõnakas päevapoliitikas (seda kindlasti selle pärast, et ta elukaaslane oli poliitikas), ta elas kaasa kõikidele suurtele hetkedele, mis nendel aastatel maailmas toimusid. Lisaks huvitavatele kohtumistele suurte tähtedega, kurvastab ta ka oma heade tuttavate surmade üle. Tema mõtteid loetud raamatutest ja vaadatud filmidest on põnev lugeda. Ning seda kõike lugedes on hea IMDB ja Wikipedia lahti hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar